Artur Raidmets: kärgperendust vaadates hakkab mul natuke kõhe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Sten Teppan

Meelelahutaja Artur Raidmets tõdes, et lahkumineku suurimateks kannatajateks on tema arvates alati lapsed, kes seejärel uue olukorra ja tihti ka perega kohanema peavad.

"Kui ma praegu vaatan seda kärgperendust, siis mul natuke hakkab kõhe. Võib olla ma olen konservatiivne inimene, aga ma ei julge väita, et lapsed, kes satuvad kärgperesse on väga õnnelikud. See täna siin kaks nädalat, homme seal kaks nädalat, kus on su asjad, kus on su kodu, uued lapsed, teised lapsed, eelmised lapsed, uued vanemad, eelmised vanemad...," ütles Raidmets Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." ja lisas, et samas ei saa ka hambad ristis kokku jääda, kui kooselu tõesti üldse ei klapi.

Ka Raidmetsa enda esimene abielu sai lõpu ning oma vanima poja kasvatamises ta seetõttu nii suures osas ei osalenud, kui ehk tegelikult tahtnud oleks. Enamiku ajast veetis poeg Viljandis oma ema juures või Vändras Arturi vanaema ja tädi juures. Poeg on talle aga hiljem öelnud, et isa ei pea millegi pärast põdema ja ta on oma eluga rahul olnud.

"Noored inimesed otsutavad oma elude ja kooselude üle tihti väga mõtlematult. On ju see väljend, et minu põlvkonna meeste ja sõprade ja bändikaaslaste hulgas on palju neid, kes nagu öeldakse esimese ringiga pihta ei saa. Ikkagi lagunevad need elud ühel või teisel põhjusel. Kahjuks ei anta aru, et kõige rohkem kannatavad selle all laps või lapsed," nentis Raidmets ja lisas, et üks põhjuseid, miks ta esimene abielu lõppes, võis olla ka see, et ta Modern Foxiga esinedes tihti kodust ära oli. Kõige pikem aeg, mis esinemistega seotud reisile kulus, oli Raidmetsa sõnul kuu aega.

Muusikahuvi tekkis Arturil aga juba lapsepõlves ja nii läkski ta enda soovil muusikakooli. Pärast gümnaasiumit mõtles ta ka ajaloolaseks või advokaadiks õppida, kuid lõpuks läks ta siiski hoopis Otsa kooli.

"Ma olen väga tänulik, et ma olen muusika lähedal olnud ja muusikaga tegelenud, aga ma ei ole väga hea muusik. Poistekooris ma lendasin kahe nädalaga välja, kuna ma ei suutnud teist häält laulda. Aga puhkpilliga on see eelis, et enam-vähem see noot, mida näppudega vajutad, see ka välja tuleb," ütlesRaidmets.

Muusikaga tegelemine oli meeltmööda ka Arturi tädile, kes koos Arturi vanaemaga poisi üles kasvatas. Vanaema ja tädi külvasid ta üle helluse ja armastusega ning ka Arturi ema ja isa käisid tal iga paari kuu tagant külas ja tõid poisile alati maiustusi ja mänguasju.

"Kui me parafraseerime Lutsu "Kevadet", siis meie pere oli nagu Kiirte pere. Nagu Kiired – nad ei olnud talupidajad ega põlluharijad ega suured loomakasvatajad. Kuigi ma mäletan, et minu lapsepõlv möödus kahe huvitava, tollase aja kohta küllalt eksootilise artikliga. Üks oli maasikad, mida oli meil kohutavalt, terve aed oli täis ja kõik tulid neid sööma ja maitsma. Teine oli aga kalkunid. Millegipärast vanaema kasvatas aastaid kalkuneid ja kõik kartsid meie kalkuneid. Aga mul on ka fotod olemas, et mind kalkunid armastasid, mina kalkuneid ei kartnud ja nemad mind ka ei kartnud," rääkis Raidmets.

Raidmets ise oli lapsepõlves enda sõnul paipoiss, kes pahandustesse pea kunagi ei sattunud. Koolis tuli aga ette olukordi, kus teised poisid tema kallal norima hakkasid.

"Ma mäletan, et minu teisel koolipäeval mind üllatati poistekamba poolt, võeti mu ümber ringi ja küsiti, et kas tappa tahad mees. Mina ei tahtnud muidugi ja mõtlesin, et midagi peab nüüd tegema. Ma olin kiitsakas ja pisike ja halva söögiisuga väike poiss ja mõtlesin, et ega ma vastu ei saa ja siis ma hakkasinigi hästi palju rääkima ja proovisin nalja visata," meenutas Raidmets ja lisas, et kui järgmine kord keegi teda rünnata tahtis, astusid teised temakaitseks välja, öeldes, et Artur on klassi naljamees ja teda ei tohi puutuda.

Seevastu Raidmetsa teine poeg, Endla teatri näitleja Ott Raidmets oli väiksena väga aktiivne ja elav laps, kes koolis ka tihti noomida sai.

"Ma isegi vahepeal tõmbasin päevikust lehti välja, sest nii piinlik oli koju minna, päevik jälle märkusi täis," ütles Ott ja tõdes, et tähelepanuvajadus oli tal toona suur ning kui oli võimalus kuskil esineda, haaras ta sellest alati kinni.

Lavakas õppides muutus ta aga rahulikumaks ja vaoshoitumaks, sest mõistis siis, et on aeg elus uus lehekülg keerata.

"Lavakas sai juba esimese aasta või poole jooksul selgeks, et kui ma end kokku ei võta ega tee seda üleminekut täiskasvanuikka, siis ma siit koolist ka lendan," nentis Ott.

Ka Artur tõdes, et poeg on aastate jooksul palju muutunud.

"Kui ma teda nüüd vaatan, siis on toimunud 180-kraadine pööre. Ma ei ole, kas just kidakeelsemat, aga külalltki väherääkivamat ja tõsisemat meest näinud, kui ta alates lavaka teisest või kolmandast kursusest olnud on," sõnas ta.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: