"Kui ma ta kassi hambust leidsin, oli ta nii vigastatud ja ära rapitud, et tal ei olnud väga palju sulgi peal," meenutas Tali.

Ta helistas keskkonnaametisse ja küsis, mida ta peaks vigastatud linnuga tegema. "Nad palusid lindu kirjeldada ja minu kirjelduste järgi nad pakkusid, et see on harakas."

Tali saatis pildi Pardist oma loomaarstist tädile, kes ütles, et see pole harakas, vaid tuvi. "Noka järgi sai vist aru." Ka nimi Part tuli Tali tädilt, kes naljatlemisi tuvi niimoodi kutsus.

Ta märkis, et ei suutnud vigastatud tuvi maha jätta. Haavad paranesid üle kuu aja. "Tal oli tiibade alt kogu nahk maas ja verine. Sabasulgi polnud ka. Kui nad lendama õpivad, siis nad sabaga tüürivad."

Lendama õppimine oli Pardil seetõttu vaevaline. "Kui ta alles lendama õppis, siis ta ei osanud n-ö roolida ja laperdas kuidagi." Samas märkis Tali, et kogu protsess on tema jaoks olnud väga huvitav.

"Lendamist ta õppis ajapikku. Ta lihtsalt järgnes mulle, kui ma temast eemale läksin. See oli rohkem instinkti baasil. Nad õpivad igal juhul lendama. Seda neile ette ei pea näitama."

Tali rääkis, et kuivõrd Part oli nii väike, et teda tuli iga paari tunni tagant toita, ei saanud ta teda üksi jätta. "Autot mul ei ole, ja siis me lihtsalt käisime niimoodi bussiga igal pool. Istusin kõige tagumisse pinki ja võtsin ta sülle, sest ta magas niimoodi rinna peal."

Ühe korra lendas Part bussis tema juurest ka eemale. "Ta lendas kassipuurist välja ja hakkas bussi esiotsa poole lendama. Ühed vanemad naisterahvad olid väga ärevil, et "issand, tehke uksed lahti, lind on bussis"," meenutas ta.

"Aga üks vanem mees teadis, et see on minu oma ja ütles, et "ärge jumala eest tehke uksi lahti, see on tüdruku tuvi"."

Tali märkis, et Part tuleb talle küll käe peale ja kutsumise peale samuti kohale, aga see võttis tükk aega enne kui tuvi aru sai, mida tema käest tahetakse.

Ta tõdes, et sageli võetakse endale koju metsikuid loomi-linde seepärast, et tahetakse olla lahe ja sooviga nad taltsaks muuta on nad tegelikult hoopis nende hoole all ära surnud. "Ainult sellepärast, et see on lahe, ei tasu ühtegi looma aidata ega koju võtta."

Tali usub, et Part saaks ilmselt kuidagi hakkama, kui ta peaks jääma pikaks ajaks nälga. "Aga ma ei ole raatsinud teda sellisesse olukorda panna. Ta ei seisa enda eest. Kui ma viskan teistele tuvidele teri, siis ta vaatab, kuidas nad kõhu täis söövad ja tuleb hiljem tuppa sööma."

Part kipub koju tooma ka oma sõpru. "Vahel on nii, et ma tulen koju ja siin on hull segadus ning siis ei ole aru saada, kas Part on siin natuke majandanud või on keegi toas olnud."

Tali tunneb Parti enda sõnul nii hästi, et saab aru, kui tal on halb või hea tuju ning tervis korrast ära. Kartusest, et Part ei tule pärast äralendamist enam kunagi tagasi, kirjutas Tali isegi luuletuse. Aeg Pardiga on andnud talle väga palju.

"Ma olen ise tänu sellele tuvile hästi palju muutunud. Rahulikumaks. Arvestan rohkem." Ta lisas, et läks isegi Pardist inspireerituna ülikooli õppima loomi kaasavaid sekkumisi, et ta saaks kunagi lasteaedades, koolides ja muudes kollektiivides rääkida lindudest ja nende heaolust.

Tali plaanib hakata ka tuvide hoiukoduks. "Kui on veel tuvipoegi, kes on vanemad kaotanud, vigastatud või ei saa hakkama, siis ma proovin aidata neid suureks kasvatada."