Kuigi Eestis prantsuse ekstreemsportlast ja tõsielutähte ära ei tunta, teaks Prantsusmaal igaüks, kellega tegu.

"Tegelikult on siin päris vabastav olla. Mitte et Prantsusmaal kõik mulle peale hüppaks, aga see on siiski teistsugune, kui oled n-ö avaliku elu tegelane. See on sul kogu aeg meeles ja sa pead arvestama, et inimesed tulevad suga tihti rääkima. Siin ei tee seda keegi ja see on tore," rääkis Khris "Pealtnägijas".

Prantslasele kuulub Eestis 60 töötajaga idufirma, millel on peadpööritavad ambitsioonid, aga millest Eesti üldsus seni midagi kuulnud pole.

"Kui Taig siseneb ruumi, siis ruum on heas mõttes Taigi täis. Tal on selline väga tugev energia, mis kindlasti ongi tema edu aluseks, sellepärast et ta läheb läbi kõigest, ta läheb läbi müüridest, ta on ääretult töökas, kui tal on visioon. Ta teeb kõik selle nimel ja ta tavaliselt, nagu siiamaani on tõestanud elu, saavutab selle," ütles Onoff B2B turundusjuht Kelli-Carolin Parkja.

Takistuste alistamist on meie peategelane näidanud korduvalt. Isa poolt Alžeeria ja ema poolt Kreeka juurtega poiss kolis koos perega Alžeeriast Prantsusmaale, kui oli viieaastane. Taig – mis tähendab araabia keeles "võimekas" – ei käinud päevagi ametlikus koolis.

"Mu vanemad õpetasid mind õhtuti kodus kirjutama, lugema jne. Aga näiteks oma esimesed ingliskeelsed sõnad õppisin ma 20-aastaselt. Kui hakkasin reisima, siis õppisin keele põhimõtteliselt iseseisvalt selgeks ja seetõttu polegi mu inglise keel perfektne. Aga suheldud saab küll," sõnas Khris ja lisas, et näiteks matemaatikas pole ta kunagi hea olnud.

Haigevoodis tekivad uued äriideed

Elukool algas Pariisi tänavatel, otse Eiffeli torni kõrval, kus poiss avastas muuhulgas rulluisud. Kutist, kes töötas vahepeal vanemate restoranis ettekandjana ja proovis õnne elukutselise mustkunstnikuna, sai 21-aastaselt professionaalne rulluisusportlane, kes tuuritas üle maailma, võitis kolm korda MM-i, kaks korda X-mängud ja üle 70 väiksema tiitli. Ülemaailmse tähelepanu pävis ta aga mais 2010, kui üritas rulluisu kõrgusrekordit, hüpates alla Eiffeli torni esimeselt tasandilt.

"See oli väga emotsioonaalne. Mikrofoni käes hoides rääkisin ma 100 000 inimesega, kes mind alt vaatasid. Tundsin ka hirmu, sest ma polnud seda kunagi varem teinud – sellist asja ei saagi ju harjutada," meenutas Khris ja lisas, et tegemist oli tema elu kõige pingelisema momendiga.

Kuna ta kaotas poole rambi peal tasakaalu, seadsid mõned kriitikud rekordi kahtluse alla, mille mees vaigistas aasta hiljem kaugushüppe rekordiga, mille sooritas Montmartre'i nõlval asuva Sacre Coeuri kiriku esisel. Telegeeniline esktreemsportlane osales mitmetes tõsielusarjades, "Ellujääjatest" kuni "Tantsud Tähtedeni", osales filmides nii kõrvalosades kui ka kaskadöörina, juhtis oma tele-sõud, ripsutas tiiba kõiksugu kuulustega, oli reklaamnägu ja isegi peategelane arvutimängus. Selle kõrval katsetas erinevaid ärisid, mis lõppesid pankrotiga sageli seetõttu, et teda tabas järjekordne vigastus.

Mehel oli 15 luumurdu ja talle tehti seitse operatsiooni. Tuli ette ka olukordi, kus ta peaaegu kaela oleks murdnud.

"Ma ei saa endiselt oma pead väga hästi pöörata. Nii et mingeid probleeme mul ikka on, aga naljakas on see, et iga kord, kui olen haigevoodis, teen ma mõne uue firma," sõnas Khris.

Niisiis, taastudes järjekordsest operatsioonist, olles lahku läinud tüdruksõbrast ja 40. sünnipäeva künnisel sai meie peategelane aru, et tuleb katsetada midagi uut, mis ei lõhu vähemasti keha. Kujundlikult oli see siiski kaelamurdev temp, sest iseõppija otsustas sukelduda sideärisse ja asutas firma Onoff Telecom. Otsides oma idee jaoks programmeerijaid, jõudis ta sõbra soovitusel Eestisse.

Uus firma on kui telekommunikatsiooni maailma Netflix

Esimesest pisikesest kontorist on tuldud pikk maa. Ehkki koroona tõttu on tuba hetkel pooltühi, valitseb moodsa idufirma vaib koos kõigi tüüpiliste atribuutidega, alustades tasuta söögist-joogist lauamängude, massaažitooli, poksikoti ja pealiku süntesaatorini ning tagatipuks ka väikese telestuudioni.

Varsti kümme aastat Prantsusmaal elanud ja 15 aastat reklaami alal töötanud Kelli-Carolin Parkja värvati firma Pariisi kontorisse, ehkki suur osa tegevusest toimub Tallinnas, kust 35-aastane naine pärit on. Seltskond on väga rahvusvaheline.

"Eestist on tegelikult raske inimesi leida, sest riik on väga väike ja IT firmad väga suured," nentis Khris.

Kulus 15 miljonit eurot investorite raha ja lugematu hulk katseid-eksitusi, aga 2018 toodi välja mobiilirakendus nimega Onoff – mitte segamini ajada samanimelise tehnikakauplusega – mis pakub virtuaalseid telefoninubreid ja kavatseb teha telekomi maailmas umbes sama mis Netflix kinoga.

Äpi kaudu saab osta ajutise virtuaalse kõnekaardi suures hulgas eri riikides ja neid samaaaegselt ühes seadmes kasutada. On rakendusi, mis pakuvad sarnast asja ühes riigis, aga Onoff müüb hetkel 25 riigi numbrit ja nimekiri täieneb. Eeldus on, et sul peab olema siiski leping ka ühe sideoperaatoriga, kellelt saad SIM-kaardi. Aastavahetuse seisuga oli äpil ligi 130 000 registreeritud kontot. Müük ja turundus toimub peamiselt Pariisis, enamik sisulisest tegevusest nagu arendus ja klienditugi Tallinnas. Mis on ikkagi inimeste vajadus sellise teise numbri jaoks?

"Ma tooksin välja kolm põhilist use case'i ehk siis kasutajavajadust. Meie jaoks kõige olulisem on see professionaalsem pool ehk siis üksikettevõtja, freelancer või näiteks Prantsusmaal on väga tavapärane erakabinetid arstidel, et nendel oleks huvi omada seda numbrit, sest nad saavad selle siis n-ö väljaspool tööd väga lihtsalt välja lülitada," selgitas Parkja.

"Teised kasutusjuhud on sellised näiteks, kui sul on sõber või pere või keegi välismaal, siis sa võtad endale näiteks endale USA numbri ja saad helistada selle numbriga kasutades kohalikke teleoperaatorite tingimusi," jätkas ta.

Khris lisas, et ette tuleb ka olukordi, kus numbrit vajatakse selleks, et seda mõnel kohtingurakenduses kasutada.

Pikemalt teenuse peensustest rääkimine oleks juba reklaam. Kuid mõnedes kriitikutes tekitab küsimusi revolutsioonilisena reklaamitud teenuse turvalisus ning potentsiaal paharettide käes – näiteks rahvusvaheliste petukõnede tegemisel. Onoffi esindajate sõnul on nad telekomi firma, mis tähendab rangete reeglite järgimist. Sõltuvalt riigist, millise numbrit klient soovib, tuleb saata pildiga dokumendi koopia või koguni hoida tuvastamiseks seda enda näo kõrval.

Turvalisus võib küsimusi tekitada

"Pealtnägijal" tekib kontakt Onoffi ekstöötajaga, kes nägi enda sõnul korduvalt tõenäolisi identiteedivargusi – mõnest Aafrika riigist avati konto, kasutades justkui Euroopa dokumenti ja mõni aeg hiljem laekus näiteks Austria politseilt päring, et sama numbrit uuritakse seoses kuriteokahtlusega. Kuna firmal on töötajatega karmid lepingud, ei julge ta enda nime ja näoga esineda. Taig Khrisi sõnul üksikuid pettusekatseid esineb, aga sellega võitlemiseks on eraldi tiim.

 "Me üritame väga selle vastu võidelda, aga tuleb aru saada, et me ei ole siiski politsei. Muidugi me austame riikide regulatsioone ja kui keegi saadb meile dokumendi, mis ei tundu tema oma olevat, siis me palume neil veel mõne dokumendi saata jne," rääkis Khris.

"Meie teeme omalt poolt kõik, et see teenus oleks võimalikult turvaline, kontrollitud ja loomulikult reguleeritud vastavalt nende operaatorite, meie erinevate partnerite reeglitele. Aga see teatud hetkest on see siis juba võimude või järelevalveüksuste osa," lisas Parkja.

Ka tehniline järelevalve ja politsei kinnitavad "Pealtnägijale", et võrreldes platvormidega, mis pakuvad täiesti anonüümset kõneteenust, on Onoffi turvamehhanismid ja -reeglid vähemasti kirjade järgi tip-top. Samas, kuna firma ei müü Eesti numbreid, siis siinsed võimud nende sideteenuse üle järelevalvet ei tee. Onoffi karismaatiline juht ja suuromanik usub, et idufirma on tõelise läbilöögi lävel, samas haub 45-aastane mees juba järgmisi suuri unistusi.

 "Näiteks tahan ma luua lastele kooli, kus lähenetakse teistmoodi. Mina ei käinud koolis ja olen seetõttu asjadele palju avatum. Ma tahan seda kõike edasi anda," sõnas Khris ja lisas, et kunagi tahaks ta ka kosmosesse minna.