Robert Rooba: hoki oli mu jaoks armastus esimesest silmapilgust

Foto: ERR/ Sten Teppan

Eesti jäähokikoondise kapten Robert Rooba armus jäähokisse juba lapsepõlves ja on sellest ajast saati soovinud jääl võimalikult hästi mängida.

Hokini jõudis ta tänu oma isa Jürile, kes kunagi samuti hokit mängis ja poega trennidesse kaasa võttis. Nii tekkis ka Robertil hokivaimustus ja õigepea proovis ta kodus käepäraste vahenditega hokit mängida.

"Kodus mingigi asi mis meenutas hokikeppi, muutus mu käes hokikepis. Mingigi asi, mida sai kodus vaiba peal taga ajada, ma hakkansin seda taga ajama ja sealt hakkas see lumepall rulluma," meenutas Robert Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Ta lisas, et lapsepõlves oli hokivaimustus ka nii suur, et isegi voodipesu ja koolis kasutuses olevad vihikud olid hokiteemalised.

"Lõppkokkuvõttes võib hiljem öelda, et tegemist oli armastusega esimesest silmapilgust. Nagu ka päris armastuses, kui sa armud kellessegi, siis sa ei saa lihtsalt otsustada, et enam ma ei armasta teda. Samamoodi võib öelda selle spordiala kohta, et minul oli armastus esimesest silmapilgust ja see oli eluaegne armastus," ütles Robert.

Jutud sellest, mis välismaal hokivaldkonnas toimub, jõudsid televiisori, interneti ja arvutimängude vahendusel ka Robertini ning kui ta oli 14-aastane, kolis ta koos isaga Soome, et hokit paremates tingimustes mängida. Roberti sõnul oli see samm lähemale oma suurele unistusele.

"Eestis olid minu vanuses vaid üksikud mängijad, kes said sel tasemel mängida," nentis Rooba ja lisas, et otsus Soome minna tuli spontaanselt ja pikki plaane ta ette ei teinud. Pigem proovis ta lihtsalt iga aasta oma tasemel nii hästi kui võimalik hakkama saada.

"See tuli kõik nii järk-järgult, ei mõelnud selle peale ega plaaninud seda asja, see lihtsalt tuli," meenutas isa Jüri Soome kolimist.

Aeg-ajalt tuli aga ette ka olukordi, kus tundus, et hoki võib hakata tagaplaanile jääma. Näiteks paistis teismeeas tüdrukutega suhtlemine kohati ahvatlevam kui hokile pühendumine. Samas tõdes Robert, et tema kaaslased on alati mõistnud, et hokil on tema elus väga tähtis osa ja kuigi palju järeleandmisi pole ta siiski pidanud tegema.

Lisaks on Robert oma vanematelt kaasa saanud ka töökuse, mis samuti motiveerib jätkuvalt hokiga tegelema.

"Kindlasti ma arvan, et ma ei ole maailma kõige andekam jäähokimängija, aga ma võin julgelt öelda, et ma olen kindlasti üks töökamaid," ütles Rooba.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: