Tõsi, autot ei juhi ta enam seitse aastat ja jalad pole ka enam noore inimese omad. Aga kõik muu on jäänud samaks. Tema meeled on endiselt maailmale avatud, tema mälu on suurepärane ja naljasoon endise koha peal.

Kuigi ta esines ETV-s viimati üle 30 aasta tagasi – 1988. aastal – mäletavad paljud vaatajad teda tänini. Märksa vähem on neid, kes tundsid teda kui suurepärast kolleegi, head jutuvestjat ning igati värvika saatusega inimest.

Simon Joffe sündis Tallinnas, kuid oma lapsepõlve veetis ta Haapsalus. Esimesed kaheksa klassi õppis ta sealses saksa algkoolis, kust läks edasi Läänemaa ühisgümnaasiumi, mille lõpetas 1938. aastal. Omakäelises eluloos on ta kinnitanud, et korralikult oskas ta kolme keelt: eesti, vene ja saksa. Emaga oli kodus rääkinud vene keelt, isaga saksa keelt, õues teiste lastega mängides eesti keelt. Muu hulgas on Joffe korduvalt kiitnud oma gümnaasiumi eesti keele õpetajat Henn Sirki, keda isegi Friedebert Tuglas oli pidanud Eesti parimaks eesti keele õpetajaks. Nimelt oli õpetaja Sirk see, kes andis tema eesti keelele viimase lihvi. Teine gümnaasiumiõpetaja, keda Joffe on hilisemates intervjuudes soojalt meenutanud, oli sõjalise kasvatuse õpetaja Oskar Uluots, Jüri Uluotsa vend ja Ülo Uluotsa isa.

Kunagine "Aktuaalse kaamera" peatoimetaja Enn Kreem on täheldanud, et olgugi korpuse poiss, oli ta sellegipoolest saanud eestiaegse härrasmehe kasvatuse. "Ta suhtus põlastavalt harimatusse ja rumalusse, mis teleajakirjanike puhul mõnikord välja lõi. Meenub, kuidas ta hommikusel saadete retsensioonikoosolekul korraldas skandaali, sest saatejuht ei osanud Marlene Dietrichi nime korrektselt hääldada," meenutas Kreem. "Nagu ikka tõeliste härrasmeeste puhul, ei pääsenud keegi ka Joffele päriselt ligi. Ta võis kohvikus olla üle saali mees, kes jutustas kõige naljakamaid anekdoote ja elujuhtumeid. Kui aga lauda ilmus mõni ülearu vindine kolleeg, oskas ta kaduda nii, et keegi ei märganud."

Pärast kooli lõpetamist teenis Joffe poolteist aastat, juulist 1938 kuni jaanuarini 1940, Eesti kaitseväe 1. jalaväerügemendis.

Kodanikukohus täidetud, astus ta Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna bioloogia osakonda, kus sai õppida samuti poolteist aastat. 1941. aasta juunis evakueerusid tema vanemad Nõukogude Liidu tagalasse, ta ise mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Juudi soost inimestel oli valikuid ju veel vähem kui eestlastel. Nii tegi ta sõja läbi Eesti laskurkorpuses. Pääses suhteliselt kergelt, sai lahingutes küll haavata, kuid õnneks kergelt. Pärast seda, kui Eesti territoorium sakslastest vabaks sai ehk siis novembris 1944, suunati tema, kel oli kolm kohalikku keelt vabalt suus, piirivalveväeosa staabi tõlgiks.

Sõda sai Joffe jaoks lõplikult läbi 1946. aastal, olles võtnud tema elust ligemale kümme aastat. Ja seda tuli hakata kiirkorras tagasi tegema. Nii astus ta samal sügisel töö kõrvalt Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda, mille lõpetas 1951. aastal. Tollased töökohad olid korpusemehele igati kohaselt juhtivad: sotsiaalkindlustuse ministeeriumi inspektor, kinematograafiaministeeriumi kaadriosakonna juhataja, Tallinna külmhoone direktor.

Ent ajakirjandus oli tal ilmselt veres. Esimese intervjuu Eesti Raadiole andis Joffe juba 1947. aasta veebruaris, kui oli ENSV Ülemnõukogu esimese pärastsõjaaegse koosseisu valimisjaoskonna esimees. Reporter oli Klaus Mikko. See, et just Joffe küsitletavaks osutus, tulenes ilmselt asjaolust, et tema valimisjaoskond asus Raua tänava koolis, mis tänapäeval kannab Tallinna 21. kooli nime. Kuna see koolimaja asub raadiomaja kõrval, siis kommenteeriti paljusid sündmusi just selle kooli kaudu. Ent pärast hakkas Joffe tegema regulaarset kaastööd Õhtulehe informatsiooniosakonnale, mida juhatas tema vana tuttav ja sõjakaaslane Ako Sääs.

Hiljem, kui Sääs suundus tööle Eesti Raadiosse, kutsus ta sinna ka Simon Joffe.

Joffe esimene ametlik tööpäev Eesti Raadios oli 1. juunil 1952. aastal, kui ta määrati ühekuuse katseajaga välisuudiste toimetajaks. Täpselt ühe kuu pärast kinnitati ta Tallinna rajoonitoimetuse vastutavaks toimetajaks ja 26. märtsil 1956 välissaadete vastutavaks toimetajaks. Veel üks suurem muutus Joffe tööelus toimus 21. veebruaril 1969. aastal, kui ta vahetas toimetusemaja ja temast sai ETV propaganda- ja rahvusvaheliste suhete toimetuse kommentaator ehk sisuliselt välistoimetuse juht. Nii ta siis hoolitses 30 aastat, kuni pensionile jäämiseni 1982. aastal, rahvusvaheliste sündmuste kajastamise eest ETV-s, tehes seda nii professionaalselt ja hästi, kui olud võimaldasid. Välistoimetus ei lähtunud kaugeltki ainult TASS-i uudistest, mis pidanuksid olema viimane tõde ja tiksusid välja telemaja pealiku sekretäri toas asuvast kogukast telefaksiaparaadist. Vastupidi, kaasaegsed mäletavad väliskommentaatorite kabinetis olevat erilist raadiovastuvõtjat, millega nad mitmeid võõrkeelseid kanaleid kuulasid ja niimoodi oma seisukohti kujundasid. Joffe sai mingeid kanaleid pidi ka välismaiseid ajakirju, kust pildistas maha maailma poliitika suurkujusid, mida sai näidata nii "Aktuaalses kaameras" kui ka "Rahvusvahelises panoraamis".

Viimast korda käis Joffe Eestis 2000. aastal ja andis siis möödunud aegu meenutades, intervjuu ka Voldemar Lindströmile.

Üks seik, mida Joffe tolles intervjuus meenutas, oli seotud Soome raadiomehe Oke Jokineniga (1918–1998), kes tegi 1958. aasta juunis esimese raadiosarja Eestist. Kõige esimese, mida soomlasel teha lubati. Jokinen oli esimest korda käinud Eestis juba 1938. aastal, kui ta pääses Kotka lütseumi koori koosseisus laulma Eesti XI laulupeole. Sellest ajast sai temast üks kindlamaid Soome-Eesti sillatalasid Soome raadios.

Jokinen tahtis 1958. aastal teha saadet Friedebert Tuglasest ja sõitis selleks Leningradi kaudu (muud võimalust tollal polnudki) Tallinna. Kuna Joffe oli temaga juba varem tuttav, siis saadeti ta Jokinenile Leningradi vastu. Tallinna vaksalis tervitas neid Lennart Meri.

Ent kohtumist Tuglasega polnud üldse lihtne korraldada, sest Tuglas oli siinmail endiselt põlu all. Lõpuks luba ikkagi saadi ja Joffe sõidutas Jokineni Väikese Illimari tänavale, kus Tuglas elas. Kirjanik oli aiaväraval vastas ja ütles Jokinenile, et too võinuks hoopis takso võtta, selle asemel, et julgeoleku ametnikku kasutada. Joffe säilitas rahu ja teades, et Tuglas hindas kõrgelt tema õpetajat Henn Sirki, ei jätnud ütlemata, et oli Sirgi õpilane, ja meenutas Sirgi lauset, mida too oli pidanud kõige ilusamaks eestikeelseks lauseks: "Taevas on täis pikki pilvi nagu linnutiibu…"

Tuglas leebus otsekohe. Enamgi veel, ta oli Joffele elu lõpuni igal nädalal helistanud ja teda eesti keele alal juhendanud. Nagu näiteks: mitte valitsus võttis vastu otsuse, vaid valitsus otsustas.

Siinkohal on huvitav meenutada, et Tuglase juures külas oli samal ajal ka Joffe kolleeg, Eesti Raadio välissaadete toimetaja, hilisem president Lennart Meri. Hiljem käisid Joffe ja Jokinen Lennartil ja Reginal korduvalt külas nende Nõmme kodus. Kord ka koos Viive Tolli ja Gustav Ernesaksaga, kord Villem Raamiga.

Joffe kontaktid Lennart Meriga jätkusid ka siis, kui Lennart oli president ja Joffe elas Iisraelis. Oke Jokinen jäi Joffega elu lõpuni kirjavahetusse.

1960ndate algul sõitsid Joffe ja Valdo Pant koos Rostocki rahunädalale. Kui kohustuslikud tööülesanded said täidetud ja natuke aega jäi üle, siis soovis Pant ilmtingimata külastada ühte Leipzigi õllekeldrit, kus Goethe oli õlut joomas käinud. "Tule kaasa," palus Pant. "Sinust oleks palju abi, sest sul saksa keel paremini suus kui minul."

Sõitsidki kohale ja tutvustasid endid kui Eesti Raadio reportereid. Õllekeldri juhataja võttis nad rõõmsalt vastu ja näitas tooli, kus Goethele oli meeldinud istuda. Tooli kohal oli ka Goethe pilt. Pant tegi sealt hulga intervjuusid, muuhulgas ka ameeriklasega, kes oli New Yorgist kohale tulnud ainult selleks, et näha seda kuulsat tooli. Kamp tudengeid laulis Goethe teadaolevaid lemmiklaule… saate materjal sai suurepärane.

Tagasi sõideti Varssavi ja Vilniuse kaudu. Raudteejaamas ümberistumiseks rongi oodates kuulas Pant linte läbi ja avastas, et oli ilmselt vajutanud mõnele valele nupule, sest kogu materjal oli kustunud. Pant oli ahastuses. Joffe meenutas, et ta lausa nuttis.

Kui nad tagasi Tallinnas olid, helises telefon Joffe kodus kell neli hommikul. Pant oli elevil: "Mul on idee! Mul on kõik täpselt meeles!"

"Saime hommikul raadiomajas kokku ning jutustasime terve 1,5-tunnise saate uuesti linti. Pealkirjaks sai: "Praak, millest sai asja!"," meenutas Joffe ning lisas: "Avalikkus ei tea vist sedagi, et Pant oli väga musikaalne. Ta vilistas operetimeelodiaid ja mängis suupilli. Ja ta joonistas ka väga hästi."

Pandi-meenutuste lõpuks rääkis Joffe ka ühest korrast, kui ta koos Pandi ja omaaegse telepealiku Leopold Piibuga koos lifti sattusid. Lift jäi viie sekundi pärast seisma. Piip oli öelnud: "Lift mõtleb." Ja Pant vastas: "Lift on siin majas ainus, kes mõtleb!" Hetke pärast läks lift uuesti liikvele.

Joffe levitas veel teistki lõbusat lugu Pandi kohta. "Istusime Piibuga tema kabinetis, uks läks lahti, Pant astus sisse. Tahtis kolm nädalat puhkust. Oli saanud tuusiku kopsuhaigete sanatooriumi. Piip oli muidugi nõus: kui vaja, siis vaja, aga lasku Pant endal seal sanatooriumis vesi ka kopsust välja võtta. Pant vaatas Piibule otsaja ütles: "Laske see vesi enne mõne peatoimetaja peast välja võtta." Pööras ringi ja läks."

Joffel olid Piibuga head töised suhted. Leopold Piip oli see, kes tegi talle ülesandeks hakata toimetama saadet "Rahvusvaheline panoraam". Joffe toimetatuna käis see saade eetris kuni tema pensionile minekuni 1982. Seevastu raadiopealikust Ado Slutskist ta eriti ei pidanud: "Slutsk keelas mul raadioesinemised vahepeal lausa ära."

Ent siiski – kuidas õnnestus Joffel pidevalt noatera peal käies Nõukogude rahuarmastavat poliitikat alati õiges valguses näidata?

Sellele küsimusele vastamiseks ei mõelnud Joffe pikalt: "Mul oli siis selline põhimõte, et  Lähis-Ida sündmusi mina ei kommenteeri. Kutsuti küll välja, mäletan tolleaegset keskkomitee propagandaosakonna juhatajat Vello Rannet, kes tahtis ikka väga, et "Rahvusvahelises panoraamis" Iisraeli nahutaksin. Keeldusin kategooriliselt. Ütlesin, et seda mängu ma kaasa ei mängi. Eks nad pidid nõustuma."

Nii mõnigi omaaegne kolleeg on mõtisklenud, et mis oli see Joffe fenomen, mis lasi tal pidada ideoloogiliselt nii olulist ametiposti, seda ideoloogiat tegelikult jagamata ning – vähemalt kaadri taga – isegi salgamata, et ta seda ei jaga?

Joffe on selle kohta öelnud, et parteisse astus ta juba sõjaväes – öeldi, et astu. "Ainus asi, mida ma selles liinis tegin, oli see, et maksin iga kuu liikmemaksu. Elu oli selline." Eks ilmselt oligi. Igatahes sai temast 1980. aastal Eesti NSV teeneline ajakirjanik.

Venelastel on ütlus: Язык до Киевa доведет! (keel viib Kiievini). Mitmed tähelepanuväärsed sündmused Joffe elus juhtusid just tänu tema keelteoskusele. 1958. aastal, Hruštšovi sula ajal, saabus Nõukogude Liitu Saksamaa Liitvabariigi kristlik-sotsiaalse liidu (CSU) delegatsioon. Üks delegatsiooni liige saadeti tutvuma eluga Eestis.

"Mind kutsuti EKP keskkomiteesse ja öeldi, et see külaline usaldatakse minu hoole alla. Selle mehe nimi oli Georg Wulfins, ta oli Müncheni raadio toimetaja ja ühtlasi Müncheni pressiklubi president. Pole aimugi, miks selline au just mulle osaks sai," on Joffe tollest seigast rääkinud. Eks põhjusi võis olla mitu. Saksa keel suus, korpuse poiss, mis tollases žargoonis tähendas, et ideoloogiliselt usaldusväärne ja moraalselt kindel, ning mis polnud üldse vähetähtis – tal oli auto, millega sai külalist ringi sõidutada.

"Vaatasime ringi Tallinna vanalinnas ja sõitsime natuke ringi ka kaugemal," jutustas Joffe. Ja siis oli külaline küsinud: "Aga härra Joffe! Teil on ju nii väikesed palgad, kuidas olete suutnud endale auto osta?"

"Noh," oli Joffe öelnud, "kritiseerin igal õhtul Eesti Televisioonis Straussi, ja raha muudkui voolab kukrusse!"

Franz Josef Strauss nimelt oli kristlik-sotsiaalse liidu (CSU) asutaja ja esimees, samuti oli ta valitud Bundestagi ja pidas 1950ndatel Saksamaal mitmeid ministri-, sealhulgas kaitseministri ametit. Just see viimane oli põhjus, miks ta meie väliskommentaatoritele alailma hambu jäi. Külaline igatahes oli pärast Joffe avaldust vaikseks jäänud. 

Möödusid mõned kuud ja Joffe kutsuti uuesti partei keskkomiteesse. Joffe oli saksa külalise juba unustanud, aga siis selgus, et talle ja tema abikaasale oli tulnud personaalne kutse Saksa Liitvabariiki, mis oli meie parteiametnikel kõhu lahti löönud. Nad ei suutnudki sakslastele äraütlemiseks viisakat-mõistlikku põhjust leida, sest kutsuja oli nimelt Strauss, kes oli  tahtnud oma silmaga näha meest, kes on tema kritiseerimisega teeninud nii palju raha, et võis selle eest auto osta.

Voldemar Lindströmile rääkis Joffe loo sellest, kuidas ta käis ühes Müncheni lähedases väga peenes lossis, kus majutati eriti kõrgeid külalisi, nagu näiteks USA president või Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, ja kohtus seal Saksa liidumaa presidendi Walter Scheeliga. Algul oli kohtumise pikkuseks planeeritud 20 minutit, aga juttu jätkus kauemaks ning lõpuks kestis nende vestlus tund aega üle kokkulepitud aja. 

Ent selle lossiga oli seotud veel üks lugu, millest Joffe pole avalikult rääkinud. Nimelt laius selle lossi ümber suur park, kus ta koos tuttavatega jalutamas käis. Ühe puu kõrval istus seal kokkupandaval istmel keegi eakas proua, kes kasseeris raha maas oleva õlilaigu vaatamise eest.

"See oli väga ajalooline laik," seletas Joffe. "Sest mõni aeg tagasi oli Saksa Liitvabariiki külastanud NLKP peasekretär Leonid Brežnev, kes otse loomulikult peatus selles lossis. Kuna kõik maailma vägevad teadsid, et Brežnevil on kirg uhkete autode vastu, siis olid kohale saabunud autotöösturid, kes kinkisid talle halli BMW. Auto anti üle sealsamas pargis ja enne kui turvamehed üldse millestki aru said, istus Brežnev juba roolis ja sõitis mööda pargiteed. Kes teab, millal tal viimati endal autot juhtida lasti, igatahes kaotas ta peagi auto üle kontrolli ning prantsatas vastu teeäärset puud. Selleks ajaks kui kaameks tõmbunud turvamehed ja töösturid kohale jõudsid, ronis Brežnev juba autost välja, pühkis pintsakureväärilt tolmukübeme ja teatas: "Hall polegi minu värv. Mulle meeldib rohkem must!"

"Ega te ometi väida," küsinud Joffe tollelt äri ajavalt naiselt, "et siin on ikka veel tollest Brežnevi autost lekkinud õli?" "Noh, tegelikult mitte," oli too häbelikult tunnistanud. "Pean aeg-ajalt juurde valama."

Joffe oli rahuliku loomuga mees. Ei ole teda kunagi vihasena näinud, enamgi veel – ta ei pidanud pikka viha. Toomas Alatalu püüdis olla veidi iseseisvam kui teised kommentaatorid. Lindström küsis oma intervjuus Joffe käest otse, et kas tal on Alatalu vastu okas hinges, millele Joffe vastas küsimusega: "Miks see peaks seal olema? Me oleme Alataluga alati hästi läbi saanud!"

Joffe käis iga päev "Aktuaalse kaamera" valvetoimetuse toast läbi ning andis teada õhtuse väliskommentaari teema ning kommentaatori nime. Aga tal oli alati pajatada ka mõni lugu. Nagu näiteks, et Moskvas oldi väga uhked, et jaapanlased impordivad Nõukogude Liidust suurel hulgal televiisoreid. Mis nende kinnitusel näitas, et kui juba jaapanlased neid ostavad, siis pole kahtlustki, et nende televiisorid kuuluvad tippklassi. Aga nad jätsid arvestamata tõiga, et Jaapanis ei kasva üldse metsa. Niisiis olid jaapanlased vene televiisoritest lihtsalt kineskoobi välja võtnud ja kasutanud puidust televiisorikorpusi jalatsikapikestena.

Teine kord arutas Joffe koos Uno Maasikaga eelmisel õhtul Kesktelevisioonist üle kantud hoki MM-mängu. Tol kaugel ajal meil rahvusvahelisi eestikeelseid spordiülekandeid veel ei olnud, pidi leppima sellega, mida Moskvast näidati. Ja tähtsaid hoki- ning jalgpallivõistlusi kommenteeris alati Kesktelevisiooni staar-kommentaator Nikolai Ozerov. Ozerovi firmamärk oli sõna гол  (värav), mida tema hääldas vähemalt 11 ooga – gooooooooooool! Eriti muidugi siis, kui värava lõid omad.

"Ozerovi sõnavaras pole rohkem kui 50 sõna," pakkus Maasikas. "Ei," vaidles Joffe vastu. "Tema sõnavaras on ainult 11 sõna. Ülejäänud on hokimängijate nimed."

Iisraeli elama pääses Joffe 1989. aastal, kuigi ta soovis seda juba kohe pärast pensionile jäämist. Kuid siis, 1982. aastal, öeldi talle kategooriliselt ära.

"Pakuti, et kui loobun kaheks aastaks teletööst, siis võib-olla lasevad. 1984 tegin uue avalduse, öeldi jälle ära, et oodaku ma veel kaks aastat. 1986. aastal öeldi, et võib-olla lubavadki. 1988 tulin siia turistina, olin kolm kuud ja aasta hiljem tulin päriseks."

Joffe ülikiirele kohanemisele Iisraeli eluga aitas kaasa see, et Joffe oskas juba siis ivriidi (Iisraelis kõneldav uusheebrea keel), sest isa oli sundinud teda seda õppima. "Juba kaks kuud pärast saabumist sain töökoha ühes advokaadibüroos. Paljud selle kliendid olid pärit Saksamaalt, nii et mu saksa keele oskus tuli kasuks. Lisaks mu vene keel, nii et tõlke polnud tarvis palgata. Lõpetasin seal töötamise, kui sain 86-aastaseks."

Mis võiks olla Joffe pikaealisuse põhjus? Kas selleks võiks olla ka tema pikk tööstaaž? "Küllap ka see," arvas tema tütar Marita. "Ent ka see, et meil on head geenid – mu vanaema elas 93-aastaseks. Kindlasti on kaasa aidanud tema rahulik olek, see, et ta ei pea viha ja muidugi tema huumorimeel. Naermine mõjub tervisele igal juhul paremini kui vihastamine."

Marita kinnitas, et kuigi isa töö ei küsinud kellaajast ega nädalapäevast, pühendus ta siiski perele nii palju kui sai. "Igal pühapäeval käisime Gloria restoranis söömas, see oli meie kindel tava palju aastaid. Igal suvel sõidutas isa meid oma Moskvitšiga ringi mööda Eestit, aga käisime ka kaugemal. Mäletan hästi ühte Riia-reisi. Ja kui olid ilusad rannailmad, siis võttis isa mind Pirita randa kaasa. Mina päevitasin, tema mängis sõpradega bridži," meenutas tütar. "Ta on alati olnud hea ja toetav isa."

Kas Joffe on pidanud oma elus midagi kahetsema?

"Absoluutselt mitte midagi," on ta kinnitanud. "Ega ma Eestiski halvasti elanud." Niisamuti on Joffe kinnitanud, et juudivastasust on ta oma elus kogenud minimaalselt.

"Muide, ma olin Haapsalu ühisgümnaasiumis ainukene juut. Ei mäleta, et mulle oleks tehtud... etteheiteid. Ainult kord tajusin midagi sellist kaitseväes teenides. Kord nägi ette, et pärast kaht kuud teenistust oli gümnaasiumi lõputunnistuse alusel õigus jätkata teenistust Tondi sõjakoolis, et saada ohvitseriks. Sinna mind ei võetud. Öeldi, et saavad ainult eestlased või siis eestistatud nimega isikud. Kahekümne aasta jooksul lõpetas Tondi sõjakooli ainult üks juut - Kozlovski, sellepärast, et ta mängis Eesti rahvusmeeskonnas jalgpalli. Neid oli mitu venda, tema nimi oli Jaša. Aga minult paluti vabandust. Kapten Aleksander Jürgen kutsus mu välja ja ütles viisakalt: "Ei saa!" Mina pahaks ei pannud. Rohkem mingit juudivastasust ma küll tundnud ei ole."

Nii Vana Testament kui ka muud auväärsed lood räägivad, et juudid olla äravalitud rahvas. Kas Joffe jagab seda seisukohta?

"Üks põhjus, ma arvan, on selles, et juutidel polnud oma riiki. Toon teile näite. Omal ajal oli Eesti Vabariigis Viru tänaval neli hambaarsti – kolm eestlast ja üks juut. Eesti arstid võtsid ühe plommi eest kroon viiskümmend senti, juut võttis kaks krooni. Aga millegipärast jooksid kõik tema juurde, sest tema plomm oli eluaegne. Juut sai elada ainult siis, kui ta oli parim."

Ja Joffe, mees terava meele ja terava keelega, oligi oma ala parim.

 Simon Joffet meenutati hiljuti ka saates "Telelegendide lahing"