Henrik Kalmet: näitlejatel ja teatril ei ole praegu kõige raskem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Näitleja Henrik Kalmeti arvates on lõppev aasta olnud küll keeruline, kuid samal ajal võtnud ära palju ebaolulist müra. ETV-le antud intervjuus tunnistas ta, et teatritel pole elu kindlasti kõige raskem, kuna tunduvalt hullemini said kriisis pihta näiteks vabakutselised kultuuritöötajad.

Kas sa tahad rääkida pigem tõsistest või naljakatest asjadest?

Tõsistest.

Kevadel, kui koroonalaine tabas maailma ja Eestit, siis näitlejad tulid lavalt alla ja hakkasid tegema üksinda päriselt asju. Sina tegis stand-upi ja kogusid Toidupangale raha. Praegune seis on ju tegelikult selline, et kuskil 10 000 inimest igal nädalal vajad toiduabi. Õnneks on inimesi, kes aitavad. Aga kellele sina kõige rohkem kaasa tunned?

Toidupank on ise rääkinud, et need ei ole kuskil mingisugused teistsugused inimesed või eluheidikud. Väga kiiresti võib see muutus käia. Sa võid elada väga hästi, aga järgmine päev ei ole sul isegi võimalust lastele süüa anda. Ma mõtlen kõige rohkem kujutluspildis, kui ise olen poes ja annetamas, siis eelkõige on mul silme ees lapsed. Eriti, kui see pühadeaeg tuleb. Mina siiamaani olen meeletu magusasõber. Tohutult mulle meeldib. /.../ Olen seal poes ja mõtlen, et on lapsed, kes ei saa seda endale kuidagipidi lubada. Või nende vanemad, kes ei saa oma lastele seda pakkuda. See on tõesti väga kurb, sest me ei räägi, ma ei tea, mis võimalustest - me räägime väga lihtsatest asjadest.

Aga Toidupangale tuli päris ilus summa. Natukene üle 43 000. Ma arvan, et mõni oli ka: "Issand, nad annavad sellise raha ära. Mõtle, mis ma kõik ise selle eest saaksin!"

Mingitpidi võib öelda, et kui meie ei anna, kui meie ei tee kodanikena, siis kes teeb, eks? Mitte, et tahaks siin oma saba väga liputada, aga kui mõtleme sellele, et leidsime võimaluse anda 43 või 44 000 eurot, siis meil olid siin need suurepärased katuserahad hiljuti, kus koalitsioon leidis, et Toidupank võiks saada 5000 eurot sellest rahast. Mul ongi tunne, et ühtepidi on see heategevus väga tore, aga teistpidi me oleme kodanikena nii tubliks saanud, et võtamegi selle koormuse kanda.

Sellel hetkel, kui olid need katuserahad, siis oligi väga kurioosne, sest järgmisel päeval olid annetamistalgud minu meelest. Siis oligi nii, et kõik inimesed olid hästi nördinud, kuidagi oli väga kurb ja pettunud tunne, aga jälle n-ö kääriti käised üles ja täideti ise see tühimik, mida siis teiselt poolt need, kes peaksid tegema ja võiksid märgata-hoolida, ei tee. Selline tunne on, et oled perekonnas, kus lapsed on võtnud lapsevanema rolli. Tuled koju, vaatad, oh jah, asjad on jälle laiali, aga mis siis teha - oma pere. Koristad kokku ja ütled, et proovime järgmine kord paremini, proovime siis hästi tublid olla.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kas see katuserahade jagamine ajas sind vihale ka?

No muidugi, absoluutselt! Kogu see süsteem ise on oma tervikus, ülesehituses väga läbipaistmatu. Igas suunas. Kui raha saavad jalgpalliklubid, kus ei ole ühtegi treenerit ega mängijat, siis see on niisugune surnud hingede gogollik teema juba oma äärmuses. Üldse, kui katuserahad jagatakse ära, mingi Elu Marss saab seal üle 150 000, pärast peaminister tuleb ja kuulutab positiivse uudisena seda, et nii kaua, kui tema on peaminister, ei tule Eestis abordikeeldu. Tema mõtleb, et see on positiivne asi, mis ta ütleb. Minu jaoks on see sarnane, kui tuleks üks peaminister ja ütleb, et mul on teile väga positiivne teadaanne: nii kaua, kui mina olen peaminister, siis orjust Eestis ei kehtestata. Sest teatud mõttes me räägime mingisugusest orjuse vormist, keegi teine ütleb midagi, mis keegi saab oma kehaga teha. Ja see on positiivne asi? Me oleme jõudnud juba nii kaugele, et me peaks aplodeerima ja mõtlema, vaat, me oleme praegu heades kätes, sest nii kaua, kui on tema võimul, siis ei tule abordikeeldu. Teistpidi ausalt öeldes ei saa neid sõnu ka päris lõpuni uskuda, sest igasuguseid asju on ka varem räägitud.

Sa ei ole seda julgust kaotanud, et tegelikult suhtuda ja välja öelda oma mõtteid, mis ühiskonnas toimub, mida poliitikud teevad? Paljud inimesed on, sest lihtsalt pärast "saadakse peksa".

Jah, võib-olla see on see, kust me alustasime oma jutuga. See on juba alateadlik - enese tsenseerimine -, millest ei jää mingit märki ehk sa juba ise mõtled eos ja siis saab ju öelda, aga me ei ole kedagi millekski sundinud või surunud. Ma arvan, et seda on väga hästi suudetud teha ka rahvusringhäälinguga. Lihtsalt seda uut maja hoides kuskil tulevikus, on suudetud inimestele sisse süstida küll see asi - kas on vaja praegu? Oleme lihtsalt rahulikult, kas meil on vaja seda vägikaikavedu? Võib-olla saame selle maja kätte ja siis uuesti... Aga mis seisus me sellel hetkel oleme? Seda me ei tea. See on lihtsalt kujundlik. Ma arvan, et seda on väga palju erinevate organisatsioonidega igal pool. Teatritega samamoodi. Saadakse raha ja mõeldakse, et kas ja kuidas. Praegu veel eriti. Näiteks kriisisituatsioonis - muidu veel sa võid teha teatrit nii, et ei saa riigitoetust. Kui aga riigi käes on otsustamine, kas sa üldse saad teatrit teha, kas teater on lahti või teater on kinni, siis sa oled väga sõltuv. Sulle tehakse see väga selgeks, et sa oled sõltuv.

Tead, Henrik, ma mäletan, neli-viis aastat tagasi sinu ema Gita andis Margit Kilumetsale raadios ühe pikema intervjuu. Siis ta rääkis sinust ja ütles, et on natuke mures sinu helduse pärast. Sa saad aru ja mäletad, millest ma räägin?

See on tore, et sa mu ema mängu tõid, sest mu emal on selline, nagu emadel ikka, erinev viis mitte otse asju välja öelda. Hiljuti, minu meelest me olime juba kokku leppinud selle intervjuu, siis ta ütles: "Ma ei tea, kas sa pead kogu aeg igal pool olema?" /.../ Mõtlesin, et üks intervjuu on veel tulemas, aga ma ei hakka seda praegu... Vabandust, ema!

Selles Margitile antud intervjuus ütles ta muuseas, et on ka uhke selle üle. Justkui kaks poolt - ta muretseb, et sa avaldad nii paljude asjade üle oma arvamust, aga samal ajal on hästi rõõmus selle üle, et sa julged seda teha.

See võib-olla läheb laiemalt tagasi üldse sellele kultuuriinimese positsioonile. Kui sa küsisid, kas julged rääkida või öelda. Seal ongi mõttekoht, sest ühtepidi, kui sa kogu aeg räägid või kogu aeg karjume: hunt, hunt - siis väsib ära. Seda ka mingitpidi tahetakse, et ah, need on need kultuuriinimesed, neil on kogu aeg midagi halvasti. Ükskõik, mis sa teed, nad tahavadki olla hästi kriitilised. Lõppkokkuvõttes, kus siis see pärisprobleem algab, kui sa kogu aeg ütled, nüüd on väga halvasti? See on sama nagu need opositsiooni 17 umbusaldushääletust, lõpuks see devalveerub veidi. Aga mis hetkel? Ma ei saa ju päris olla ka nii, et ma ei räägi.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Räägitakse sellest, et teatril on nii keeruline praegu jne. On keeruline? Ei ole keeruline?

Tead, ma ütleks, et tegelikult ei ole keeruline. Aitäh jälle, näitlejate ridades Henrik Kalmet, järgmine aasta kindlasti muude ametite peal juba... Tegelikult selles mõttes, kui vaatame erinevaid loomingulisi valdkondi, siis näitlejatel ei ole kõige raskem. Teatril ei ole kõige raskem. Kui kunsti- ja kultuurivaldkonda vaadata, siis kõige rohkem said ju pihta vabakutselised. Vabakutselisi on ju tegelikult teistes valdkondades rohkem kui teatri valdkonnas. Ehk selles mõttes ma arvan, et teatri seis ei ole üldse nii hull, me oleme saanud edasi teha. Aga ma näen ka teatris ja mujal vabakutselisi inimesi, kelle sissetulek reaalselt kukkus täiesti nulli. Päevapealt täiesti nulli. Me ei ole suutnud riigina läbi viia siiamaani seda, et vabakutselistel kultuuritöötajatel, kellel tegelikult on kõrgharidus, kes kuuluvad ametiühingutesse ja alaliitudesse, et neil oleks tervisekindlustus näiteks. Mis tähendab seda, et need asjad mõjutavad väga-väga tugevalt. Minu meelest see aasta tõi seda veel välja. Need on mingid asjad, mille eest peaks võitlema.

Sul on ikka tööd praegu?

Jah! Mul on tööd küll.

Ma tean, et 24. veebruar ka puudutab Kinoteatrit ja sind. See suurepärane lavastus, mis peaks siis sündima. Kuhu poole see kõik võiks liikuda? Mis see teema võiks olla?

Eks see teema võiks ikkagi olla see, mis kõik siin meie ümber on. Ma ei pea silmas, et see peaks keskenduma koroonale või viirusele, aga need põhjused ja tagajärjed. Ma arvan, et olnud päris palju üksindust, on päris palju piire tõmmatud erinevatesse kohtadesse - nii füüsilisi kui ka kujundlikke. Ma arvan, et kuskil selle ümber, ning rõõmus ja helge!

Ütle midagi rõõmsat ja helget inimestele uue aasta soovina ka lõpetuseks.

Mina ütleks, et isegi, kui see oli keeruline, siis tegelikult see aasta võttis väga palju müra ära. Päris hästi sai selgeks, mis on päriselt oluline. Ka inimeste mõttes. Said aru, kui olid kodus, kes oli eneseisolatsioonis, kes ei saanud kuhu minna, said aru, kes on need inimesed, keda ma päriselt vajan, keda ma igatsen. Ma arvan, et vahet ei ole, kui need piirangud ära kaovad - väärtustage neidsamu inimesi siis edasi! Sest see on kõige olulisem!

Aitäh, sulle siis ausat ja helget aastat! Rõõmu ka ikka!

Rõõmsalt rasketest teemadest. Seda ka kõigile!

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: