Annika Kiidron: peaksime püüdma maailma moe käest päästa ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Mõni arvab, et mood päästab maailma, kuid kuna mood ja tekstiilitööstus on muutunud väga saastavaks tööstusharuks, siis tuleks püüda maailma hoopis moe käest päästa, ütles tänavuse moeaasta särav täht, moekunstnik Annika Kiidron ETV-le antud intervjuus.

Aasta 2020 moetaeva säravaim täht, pole kahtlustki, on Annika Kiidron. Tere, Annika.

Tere, Owe.

Sul on olnud uskumatu võitude aasta: ERKI moe-show, siis Estonian Fashion Festival ja siis tuli veel see auhind, mille kohta professor Piret Puppart ütles, et midagi nii suurt pole Eestisse veel toodud ehk Premiere Vision-Paris NextGen auhind. Olid sa üldse vaimselt ja füüsiliselt kõikideks nendeks võitudeks valmis?

Mulle tundub, et ma siiamaani ei ole kõigeks selleks veel valmis. Kõike seda oli sel aastal väga palju. On olnud täiesti hull aasta. Paljud ütlevad, et on olnud halb aasta, ma ei kindlasti seda öelda ei saa. Aga, jah, ma ei oodanud seda ja ma siiamaani pole kindlasti enda sees veel päris täpselt aru saanud, mida see mulle või minu kui kunstniku tulevikule tähendab.

Aga tulevikust rääkides, kas mingid uksed on juba, prauhti, lahti läinud?

On küll. On tulnud pakkumisi ka välismaailmast kollektsiooni ostmiseks või selle osade ostmiseks, on märgatud, on tulnud päris mitmest välismaa ajakirjast, nii USA-st kui ka Inglismaalt kui ka Jaapanist soove, et avaldada minu töid. Eks palju on ka läbirääkimiste küsimus. Kuna see on minu ülikooli lõputöö, siis ma ei saa ju kõiki pakkumisi, klapid peas, vastu võtta, vaid ma pean ka ülikooliga läbi rääkima.

Ma tean, et sul on olnud võimalus suhestuda isegi otse Hollywoodiga.

Jah, ka sealt on pakkumisi tulnud. Tahetakse täiesti tundmatute disainerite autoriloomingut panna noortele, säravatele näitlejatele selga punasele vaibale. Läbirääkimised käivad. Kuna see kollektsioon on maailmas sellise autasu saanud, siis ma ei ole sellest nii kergesti nõus loobuma või et ma pakin ta kohe kokku ja panen DHL-iga teele. Seal peab olema enne mingi kokkulepe, kui palju nad maksavad või kuidas see kollektsioon pärast minuni tagasi jõuab. Tänapäeva maailm on ka nii segane, et ei usalda ka päris igaüht, pimesi ei pane kõiki asju kohe pakki.

Me tuleme moeteema juurde õige pea tagasi, aga läheme korraks natuke kaugemasse minevikku ka. Sa oled ka varem võidukas olnud ja sa oled võitnud näiteks ühe tõsielusarja, tänu millele sa said endale päris jupiks ajaks ka uue nime – su nimi oli Baari-Annika. Kuidas sa üldse sattusid sinna "Baari" saatesse?

Ma sel ajal töötasin baaris.

Sa olid juba enne Baari-Annika?

Mitte päris baaris, aga restoranis. Kui see casting tuli, siis mulle tundus, et see on ainus asi, mida ma reaalselt iga päev teen ja ma lihtsalt kandideerisin. Ja see oli veel tol ajal, kui e-mail ei läinud läbi, siis ma saatsin neile postiga selle ja ma lõin juba käega sellele, et ah, kui ei saa, siis ei saa. Aga siis pidi nii minema.

Kas see Baari-Annika kogemus tegi haiget? Oli see kuidagi valuline kogemus?

Kui sa mõtled ka enda peale ja kui ka televaatajad mõtlevad enda peale, siis kõik on teinud 20. eluaastates asju, mille üle nad ei ole absoluutselt uhked ja õnnelikud. Kindlasti see ei ole mingi asi, mille ma oma CV-sse paneksin, see ei ole mingi asi, kellena ma ennast tutvustaksin, aga see on paratamatu, et see oli. Ma üritan võtta sellest kaasa mingi tarkusetera. Ma võin öelda, et need inimesed, kes mind täna tunnevad, teavad hoopis teistsugust Annikat kui ma olin siis.

Mitu aastat läks, et sellest üle saada?

No näed, ma siiamaani saan sellest üle – sul on ikka meeles. Ma ei tea, inimesed unustavad kõik lõpuks. Ja võib-olla tegelikult, ma arvan, ma ei saanud sellest lihtsalt nipsuga üle, vaid see ongi see, et ma olen töötanud ennast sellest nimest välja.

Tegelikult see, kuhu ma praeguseks olen jõudnud või see, et ma olen praeguseks moekunstnik, ei ole ju tulnud lihtsalt. Ma olen õppinud kümme aastat jutti, ma olen õppinud mitmes kohas üle maailma ja ma olen endale ehitanud unikaalse hariduse. Ma ei saa öelda, et kellelgi teisel oleks samasugust, sest ma olen teadnud, mis mul on puudu ja ma olen üritanud leida maailmas selle koha, kus ma saaksin endale juurde omandada selle, mis on puudu.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Iseenesest põnevaid peatusi sinu teel, kuni sa jõudsid moekunstini, on olnud ju veel. Sa oled pidanud päris erinevaid ameteid. Näiteks?

Ma olen olnud põhimõtteliselt sünnist saadik moekunstnik ja kõik need ülejäänud, mingid kõrvalekalded teel on olnud lihtsalt eneseotsing. Jah, ma olin maakler, siis ma töötasin raadios kümme aastat. Ma ei saa öelda, et raadiotöö oleks olnud kuidagi mingi läbikukkumine – mul oli saatel ikkagi 60 000 kuulajat.

Ja kümme aastat on väga pikk aeg.

Jah. Aga ma elasingi, ma andsin sinna endast 100 protsenti. Ma olen alati selline, et kui teha, siis teha ikka täiega. Ärkasingi hommikul üles, otsisin uut muusikat, suhtlesin maailmas suurte DJ-dega, küsisin neilt erinevaid remix'e. See oli täiesti hasart, ma olin täiesti pööraselt selle sees.

Aga mingil hetkel ma sain aru, et ma ei ole see inimene, ma ei kujuta ennast ette, et ma olen 60-aastane ja ronin kolmandale korrusele raadiostuudiosse ja panen tantsu-biiti. Ma tundsin, et ma pean jõudma selle asjani, mis mind tõsiselt köidab, mis on minu südameasi ja mida ma armastan. Ja ma teadsin algusest peale, et see on moekunst. Ja siis lihtsalt mingil hetkel ma mõtlesin, et aitab, ma lähen tagasi kooli ja saan endale siis selle paberi.

Aga kui tulla tagasi kolmeaastase Annika juurde, siis kes süstis talle selle moe- ja õmblemis- ja käsitööpisiku?

Minu ema ja vanaema. Minu vanaema oli tõeline daam. Ta nägi välja, võib öelda, natuke nagu Inglismaa kuninganna – tal oli alati kogu komplekt, match'is (ingl k – sobis kokku) kübara ja kingadega. Selles mõttes ta oli tõeline eeskuju. Ja temale oli väga oluline see, et meie pere naised oskaksid käsitööd ja nad armastaksid seda. Ja täpselt nii, siis kui ma põhimõtteliselt ulatusin õmblusmasinani, ta mu sinna masina taha istuma tõstis ja mulle selle asja selgeks tegi.

Aasta säravaimad tähed Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kui sa näiteks kirjeldad seda, mis minul praegu on seljas, siis kui palju tööd või töötunde on selle peale läinud?

See konkreetne jakk on selles mõttes hästi unikaalne, et selle jaki iga detail on tulnud erinevast riigist: seljadetail on tulnud Kariibi mere saartelt, üks varrukas on Prantsusmaalt ja teine on Belgiast, esidetail on tulnud üldse Austraaliast.

Kui koroona hakkas pihta, siis Eesti Postis oli räme segadus ja siis mul läksid osad hästi kallid ja vanad tikandid kaduma ja siis juhtus niimoodi, et mis kõige rohkem stressi põhjustas, oligi see, et mul kogu suur eeltöö oli tehtud, kõik need tikandid olid üle maailma kokku aetud ja siis järsku üks varrukas on puudu ja mitte keegi ei tea, kus see postis võib olla. Nad ütlevad, et ei tea, võib-olla tuleb kuue kuu pärast, võib-olla kuue aasta pärast välja.

Ja siis tähtaeg järjest kukkus, sest see oli mu lõputöö. Ja siis ma hakkasin ka ise tikkima hästi palju juurde, et asendada neid tikandeid, mis on puudu, ja samas ka, mõni tikand, mis mul seal on, on üle 100 aasta vana, et lihtsalt säilitada seda visuaali. Mul oli sellest mingi foto, mida ma olin eBays või kuskil näinud, kas mingid suurendused, et see lihtsalt ei läheks kaduma, sest see on ikkagi ajaloolise väärtusega.

Ja see ajalooline väärtus on ka väga suuresti see põhjus, miks ma ei julge või ei taha neid nii väga müüa. Sest see ei ole ju ainult minu töö, need on korjatud üle maailma.

Selles jakis on 350 000 pistet ja kui jutti tikkida, siis see on umbes poole aasta töö.

Poole aastaga saab valmis ühe jaki?

Jah.

Annika, kui mõelda nüüd globaalselt – maailm on hull praegu –, siis kellele seda moodi vaja on?

Ma tihti küsin endalt ka seda. Mõni arvab, et mood päästab maailma. Ma ei tea. Ma arvan, et praegu me peaksime natukene seda maailma päästma moe käest, kui vaadata seda, mis siin ümberringi toimub. Mood ja tekstiilitööstus on saanud maailmas nii saastavaks tööstusharuks. Me peame seda muutma. Ja seda ei saa ka teha ainuüksi moekunstnik, seda ei saa teha ka ainuüksi tarbija. Me peamegi tegema koostööd. Ma arvan, et koostöö on just see võti, mis võiks aasta 2020 õppetund olla.

Avalikustame selle jutu lõpetuseks veel ühe ilusa võidu - tegelikult sel aastal sa jõudsid ka abielusadamasse, leidsid armastuse.

Armastuse ma leidsin juba kümme aastat tagasi. Aga jah, mu nimi läks poole pikemaks sel aastal.

Kuidas su nimi täpselt kõlab nüüd?

Annika Kiidron-Roomets.

Aga ikkagi võib öelda sulle ka lihtsalt Annika Kiidron?

Jah, kunstnikuna ma tegutsen edasi Annika Kiidroni nime all ja ka minu bränd on Annika Kiidron.

See, mida sa teed, on minu arvates imeline. Suur aitäh sulle. Sinuga juttu ajada oli puhas rõõm.

Aitäh.

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: