"Pealtnägija": Anne Veski uuris, mis on taliujumise fenomen
Läinud reedel purustati Eestis taliujumise maailmarekord, kui 505 vahetusega veedeti paarikraadises vees kokku viis tundi. See on vaid üks näide Eestit tabanud taliujumise ja karastamise buumist, et mitte öelda hullusest. On see koroonahirm, trennide sulgemine või miski muu ning kas külm vesi lahendab kõik probleemid – küsib "Pealtnägijas" armastatud laulja ja end külmakartlikuks inimeseks nimetav Anne Veski.
Vaata sa ringi sotsiaalmeedias või randades – talisuplusest sai sellel aastal mingil põhjusel trend. Karastajaid on prominentidest lihtinimeseni ja me kõik teame kedagi, kes sellega tegeleb.
Nagu ikka – kui nähtust lähemalt uurida, ilmnevad siingi erinevad koolkonnad: on lihtsalt karastajad, on edasijõudnud, aga on ka inimvõimete piiride kompajad.
"Kui me mõtleme nüüd, et saeme endale kuhugi järve jääaugu ja siis hüppame sinna saunast sisse, siis mõnele inimesele võib see viimaseks hüppeks jääda," sõnas spordiarst Mihkel Mardna.
Esimesed suplejad leitakse Paljassaare tipust
Talisupluse fenomeni uurimiseks tuleb minna jäise mere äärde, kus õhutemperatuur näitab miinus kaks ja tuulekülm on miinus seitse. Sellele vaatamata on mitmed vaprad talisuplejad enda karastamiseks valmis.
"Tahtsin natukene sellessse tavapärasesse rutiini nagu elevust, tahtsin midagi uut, värsket ja ka keha mõttes, tahtsin termoregulatsiooni parandamist, et mul oli koguaeg külm. Käisin sallidega, värkidega, kogu aeg olin kinni topitud, nii et ma tundsin, et ma tahaks karastada," rääkis taliujuja Õnne Rudi.
Õnne, kes on ka Anne Veski juuksur ja grimeerija, võttis selle hullu tembu esimest korda ette neli aastat tagasi, aga käib nüüd peaaegu iga päev vees. Ta on osalenud isegi taliujumise maailmameistrivõistlustel. Kahe aasta eest tõmbas ta endaga kaasa sõbranna Anneli ning aasta tagasi Viviani. Kõige raskem pidavat olema just esimene kord.
"Ma sõitsin autoga kohale ja pool tundi ikkagi keskendusin ja mõtlesin, et no nüüd ma lähen, teen selle hullu tembu ära ja esimene emotsioon oli, et nii lihtne ongi," meenutas Rudi.
"Pean tunnistama, et alati, kui Õnne teeb mind ilusaks, siis alati vaikselt sosistades viib jutu sellele, no millal sina siis ka minuga koos ujuma tuled? Ei, siin ei ole hullu midagi, lähed korra sisse, kohe tuled välja, issand jumal, kaalulangus ja oled ilus ja noor ja elad igavesti. Aga siin kõrval olevad daamid on ära nakatunud, aga mina ei tea, ma olen ikka niisugune argpüks vist ruudus. Ma nüüd täna vaatan otse seda pealt, kuidas ta sinna vette läheb ja mine hullu tea, mis minuga võib kunagi veel elus juhtuda," mõtiskles Anne Veski.
Õues on miinuskraadid ja vesi vaid paar pügalat üle nulli, aga naised lippavad hommikumantlites mere poole. Nemad eelistavad minna vette otse rannast, mitte näiteks paadisillalt.
"Siin saab ka looduse ilu nautida. Siin näiteks talvel jääga ei ole libe, siin on rand on kivine. Selles mõttes, et mere ääres oleme harjunud ja ilus ja tore, onju," sõnas Rudi.
Talisuplus tekitab heaolutunde
Veski silme ees veedavad naised vees kuus minutit ja jooksevad siis välja, lõikavalt külma tuule kätte. Nüüd peaks käima värin üle ihu – keha hakkab tootma õnnehormooni.
"Nahaalused veresooned tõmbuvad kokku ehk siis ahenevad. Selle tõttu vererõhk tõuseb, sageneb südame löögisagedus. Sellise esialgse kerge šoki tõttu sageneb ka hingamissagedus hakkavad vabanema nii-öelda need heaolu hormoonid ehk endorfiinid, mis siis tegelikult sellest külmast keskkonnast, külmast veest välja tulles avaldavad sellise heaolutunde," selgitas spordiarst Mihkel Mardna.
Veest välja jõudnud talisuplejad tõdesid samuti, et tunne pärast karastust on väga hea.
"Väga mõnus, varsti hakkavad sipelgad jooksma ja siis läheb jälle mõnusaks," ütles Anneli Jürioja.
"Ja siis see kannab läbi päeva ja tänu sellele tundele on iga ilm hiilgav rannailm Eesti talvetingimustes, sest et igas sellises taevas on nii palju ilu. Kui sa tuled merest välja, siis sa tunned seda," lisas Vivian Unt.
Pirital on talisuplejaid veelgi rohkem
Lahe vastaskaldal ehk Pirita taliujumiskeskuses hüppavad vette ja tulevad sealt välja juba suuremad massid – siin on nii kogenud tegijaid kui ka päris päris noori. Ujujad kinnitavad kui ühest suust, et taliujumine tekitab neis väga hea tunde.
"Igalühel on oma stiil, igaüks läheb erinevalt, aga lõppude lõpuks ta ikkagi vette läheb ja vees võiks siis olla äkki viisteist sekundit kuni kaks minutit. Tegelikult poolest minutist kuni kolme-nelja minutini pole mitte mingit vahet. Šokist saad üle ja mitte mingit vahet ei ole. Külm on küll, aga inimene peab selle vastu," selgitas taliujumise maaletooja Hannes Viherpuu.
Erinevalt Paljassaarest minnakse Pirital vette sillalt ning kohe ujumise järel saab sooja riietusruumi ja isegi sauna. Selliseid keskuseid on üle Eesti, aga Pirital on vanim taliujujate staap. Siin on koos nii talisuplejad kui ka taliujujad – kui esimesed lähevad vette ja tulevad sealt päris kiiresti välja, siis teised püsivad vees pikemalt ning ujutakse mingi vahemaa.
Igasuguseid karastamisi on tehtud küll aastakümneid, aga taliujumisele kui spordialale andis Eestis kümmekond aastat tagasi hoo sisse sõpruskond, kes tegeleb ava-veeujumisega. Hooaega pikendati järjest talve suunas.
"Me käime suvel ka avaveeujumist ja triatloni tegemas, et vesi on Eestis kogu aeg külm. Seda hirmu ei ole, et ta soe oleks. See tuleb lihtsalt soojaks mõelda. Meie siin taliujumiskeskuses nimetame ennast taliujujateks. Ja kui sportlikku mõõdet võtta, siis taliujumine ongi sport. Näiteks kui basseinis ujud ühe otsa või kaks otsa, siis mõõdetakse aega. Mitte kui kaua seal vees oled, vaid mõõdetakse, kui kiiresti sa ujud," rääkis Viherpuu.
Eestlased on toonud isegi maailmameistrivõistlustelt süle ja seljaga medaleid ning esikohti, aga eelmisel nädalavahetusel püstitati just Eestis, Noblessneri sadamas uus maailmarekord, kui teateujumises osales 505 inimest ja vees oldi kokku ligi viis tundi.
Koroonatalvel on taliujujaid tavapärasest rohkem
Pirita keskuse logiraamat kinnitab meile juba sotsiaal- ja tavameedias nähtut –koroonatalvel on taliujumine hüppeliselt kasvanud.
"Sellel hooajal on see juba teine raamat. On ka olnud siukseid päevasid, kus päeva jooksul, nt pühapäeval on olnud ligi nelisada inimest. See taliujumise pisik on kuidagi viimastel aastatel plahvatuslikult tõesti kasvanud," tõdes Viherpuu ja lisas, et osaliselt on taliujumise trendi taga ka koroonapandeemia.
"Selline suur suur temperatuuri vahe võib teatud juhtudel – kui inimesel on kõrgvererõhutõbi või siis rütmihäired, mis on ravimite kontrolli all – vallandada sellise rütmihäire, mis potentsiaalselt kujutab endast eluohtlikku situatsiooni. Nii et vette tuleb minna ikkagi järk-järgult, tasapisi ennast kastes selle külma veega, mitte sisse hüpata ja eriti tuleb silmas pidada, et mitte sukelduda ja mitte pea ees sisse hüpata," rääkis spordiarst Mihkel Mardna.
Kuni meie juttu räägime tuiskavad ujujad üha uuesti kolme-kraadisesse merre ja mõni käib ära isegi 21 meetri kaugusel nii-öelda motivatsioonipöörde sildi juures. Tundub et see töötab.
"Tead Anne, ma pole pärast karastama hakkamist kordagi haige olnud. See on ikkagi eneseületus – mugavustsoonist väljatulek. Seda tuleb ka teha, et tervise eest hoolitseda. Uuh kui hea," kirjeldas taliujuja Talis Tobreluts.
Taliujumisega kombatakse ka oma võimete piire
"Inimesi on igasuguseid ja ütleme niimoodi, et on neid, kes juba kompavad võimete piire. Mõni on seal kümme minutit, mõni on kakskümmend minutit külmas vees, mõni käib vannis ja jääkuubikute sees, et see on nagu enese niisugune noh, väike heas mõttes piinamise vorm. Seda ma ei soovitaks tavainimesele, las see jääb juba siis edasijõudnutele," sõnas taliujumise maaletooja Hannes Viherpuu.
Nüüd jõuamegi kolmanda koolkonna juurde – 61-aastane hollandale Wim Hof, kes on rahvusvaheliselt tuntud kui jäämees, kompab inimvõimete piire ning on leidnud hinnanguliselt paarsada järgijat ka Eestis. Neist üks on tema meetodi instruktor Madis Meister.
"Wim on tegelikult väga selgelt näidanud seda, et inimesed on võimelised lihtsalt oma mõtte ja meelega kontrollima oma keha füsioloogilisi protsesse. Näiteks säilitama oma kehatemperatuuri lihtsalt oma mõttega," rääkis Meister.
Hollandlase nimel on mitukümmend rekordit ja eneseületust. Näiteks maratoni läbimine Namiibia kõrbes tilkagi joomata. Või ronimine Kilimanjaro tippu lühikestes pükstes. Rääkimata ligi kaks tundi võetud jäävannist. Samasugused võimed võib Hofi sõnul omandada igaüks ning seda õpetust jagab ta kursustel, mis toimuvad üle maailma ja maksavad kena kopika.
"Kindlasti kui inimene on sellega harjunud, on harjutanud...aga kujutage ette, kui kas mina või teie, kes ei ole kunagi suusahüppeid teinud, hüppame 120 meetri mäest alla... Ei pruugi kõige paremini õnnestuda, täpselt nii on ka taliujumisega. Kodus nii-öelda sellist päris ekstreemseid, enda keha mahajahutamist, eriti veel, kui oleme üksinda, seda ei soovita," selgitas spordiarst Mihkel Mardna.
Wim Hof on aga ekstreemsusi praktiseerinud väga pikalt. "Tegelikult talisuplus on mingis mõttes lihtsalt üks osa Wim Hof meetodist: hingamine, külma treening ja meele treening ja see talisuplus on lihtsalt üks selle nagu osa," sõnas Meister.
Jäämees on kahtlemata nähtus ja teda ei suuda lõpuni lahti seletada isegi teadlased. Näiteks tehti katse, kus Wim Hofile süstiti aineid, mis pidanuks tekitama gripi-sümptomid, aga sellel polnud talle mingit mõju. Seejärel õpetas ta sama meetodi teistele katsealustele, kes suutsid samuti mõttejõul sümptomid alla suruda. See õpetus tugineb kolmel sambal: hingamis-, meele- ja külmatreening.
"Kõigepealt tehakse selliseid sügavaid hingamisi ja nii-öelda keha rikastatakse hapnikuga ja süsihappegaasi hingatakse palju välja. Siis hoitakse hinge kinni mõnda aega ja siis hakatakse uuesti hingama ja kõik need erinevad siis faasid, nagu tekitavad kehas erinevaid nii öelda protsesse, mis siis nagu aitavad seda immuunsussüsteemi toetada," kirjeldas Meister.
Mardna sõnul on kaks-kolm minutit jäävannis piisav, et efekt kätte saada. Kui keha peaks aga juba varem värisema hakkama, on aeg veest välja tulla. "Minu rekord on praegu neliteist minutit, aga siin ongi jälle see, et see asi ei ole ajas, vaid pigem selles, et kas sa suudad oma keha kuulata õigel ajal välja tulla," ütles Meister.
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: "Pealtnägija"