"Pealtnägija": Tanel Padar tegi vabatahtliku päästjana 24-tunnise tööpäeva ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: ERR

Tänavuse "Pealtnägija" jõulusaate jaoks läbis Tanel Padar vastavad kursused ja testid ning munsterdas end vabatahtlikuks päästjaks. Eesmärk oli ühelt poolt end proovile panna, aga ka küsida – miks ähvardab neid mehi ja naisi, kes teisi tulest ja muudest ohtudest päästavad, tihti ennast läbipõlemine?

Päev vabatahtlikuna saab alguse juba varavalges. "Ütleme nii, et tuletõrjujad olid väikeste poiste, sh ka minu, üks suur unistuste töö. Saab siis täna näha, kas väikeste poiste unistuste töö on ka unelmate töö," mõtiskleb Padar.

Nõmme komando rühmapealik Holger Enok juhatab Padari esmalt kiirkäigul riietuma. "Õnneks ma olen elu aeg kirglik kalamees olnud, et sellisel kellaajal end paksult riidesse panna ei ole probleem," sõnab Padar.

Seejärel tuleb aga hommikune valvepost üle anda. "Sina lähed rivi lõppu, selle tütarlapsega koos. Rivi algab rühmapealikust, meeskonnaülem, päästjad, autojuhid, vabatahtlikud," selgitab Enok.

Üks vahetus on järjest 24 tundi ehk Padar ja teised alustavad neljapäeva hommikul ja lõpetavad reedel samal ajal. Et viimastel nädalatel on visanud kõvasti miinuskraade, tõotab järgnev ööpäev eelinfo kohaselt tulla üpris pingeline. Probleeme on oodata ahiküttega majades, libedatel teedel ja esimese jääga kattunud veekogudel. Padar saab sissejuhatuseks ülesande teha inventuuri.

Peagi ilmneb, et moodne tuletõrjeauto on palju enamat kui veepaak, voolikud ja redel, vaid täis kõiksugu eri- ja abivahendeid, millest mõni meenutab rohkem kosmosetehnikat, mõni on aga üsna praktiline tööriist, mis kuluks ka lihtsale inimesele marjaks ära.

Tanel Padar "Pealtnägija" reporterina päästjate tööga tutvumas Autor/allikas: "Pealtnägija"

Üks, mille osas mängufilmid ei luiska, on toru, mida mööda garaaži laskutakse. Trepiga võrreldes säästab see mitukümmend sekundit.

"Tuled siia, lükkad uksed lahti, samal hetkel veendud, et kedagi all ei ole, et sul tee oleks puhas alla minna. Põhimõtteliselt võtad kätega ümbert kinni ja tegelikult käte ja jalgade jõuga reguleeridki seda kiirust, kui kiiresti sa alla lased. Ma lasen alla, siis sa näed, mis häält ma teen, kui ma lühikeste käistega lähen," selgitab Enok ning laseb Padari hapu näo saatel mööda toru alla.

"Kas tätoveeringud jäävad alles või?" naljatleb Padar, kelle esimesed kokkupuudet vabatahtlike päästjatega jäävad lapsepõlve.

"Mu vanaisa oli Kundas vabatahtlik tuletõrjuja. Tollest ajast ma muidugi mäletan, et sellist puhtust, korda ja distsipliini ma ei mäleta, et oleks seal olnud. Mulle pigem jäi mulje, et vanaisa jaoks oli see selline selline härrasmeeste klubi, kus saadi õhtuti kokku,mängiti kaarte ja tehti niisama pulli," meenutab Padar.

Seekord aga härrasmeeste klubist juttu ei ole. "Mida ma sult ootan, on see, et sa näitaksid initsiatiivi üles, tunneksid huvi. Ja hästi oluline on see, et sa kuulaksid oma korraldusi ja käske, mis sulle antakse," selgitab Enok, mida Padar päeva jooksul tegema peab.

Vabatahtliku päästjana tegutseb ka raadiohääl Andres Puusepp

Kõnekäänd ütleb: raske õppustel, kerge lahingus. Treeningud on osa rutiinist. Päästjad sõidavad Lasnamäe päästekomandosse, kus värske kadett pannakse proovile algul kontrollitud tingimustes. Õnneks on julgustuseks kohal sõber Andres Puusepp, kellelt saab Padar veel praktilisi nippe, kuidas vigastatud inimene põlevast korterist välja tirida.

Põhikohaga raadiosaatejuht teeb vabatahtlikuna vähemalt paar korda kuus 24-tunniseid valveid – aastas teeb see kokku 1000 töötundi.

"Ma teen seda sellepärast, et ma saan siin kuidagi tunda ennast kasulikuna. Kui juhtub ikkagi mingi õnnetus ja sa võib olla hoiad kannatanul peast kinni ja lohutad teda, et kõik saab korda ja aitad teda ja lõpuks veel kuuled, et tal on kõik hästi ja ta on tervenenud ja kõik on hästi lõppenud. Seda tunnet ei oska seletada. Pluss kõik see adrenaliin, mis sa siit saad, see meeskond, kellega sa hingad ühes rütmis, kõik see. See on lihtsalt kirjeldamatu," räägib Puusepp.

Vabatahtlikest on päästjatele palju abi

Ja siis see algab! Õppuste legendi kohaselt põleb korrusmaja, kus on lõksus kaks inimest, neist üks "Pealtnägija" toimetaja. Teoorias on kõik muidugi imelihtne. Vea voolikud välja... Too redel ja lähene kannatanutele… Vajadusel lõhu uks maha... ning too inimesed kiiresti välja. Paraku päris elus ei lahene juhtumid alati nii õnnelikult.

"On tõesti selliseid kurbi ja koledaid vaatepilte nii põlenud inimeste näol kui ka lihtsalt autoavariis hukkunud või lihtsalt teinekord läheb ust avama, kus on nagu hukkunud inimene toas. Need ei ole kõige ilusamad pildid, aga nendest tuleb üle saada ja see käib selle tööga ka selles mõttes kaasas, et see on paratamatus," nendib Puusepp.

Vabatahlike abi on eriti oluline just linnast väljas. "Mida kaugemale suurest linnast, seda suuremaks läheb nende roll. Siin Tallinnas näiteks on komandosid vist seitse. Siin on piirkond kaetud kutselistega, aga vabatahtlikud käivadki lihtsalt teinekord abiks. Võtame aga maakomando, kus esimene kutseline komando ongi kuskil 20 minuti kaugusel. Seal on vabatahtlikel suurem roll, sest nemad on rutem kohal," selgitab Nõmme komando meeskonnavanem Eero Pajuviidik.

Valdeku tänaval vajab tulekahju kustutamist

Kella ühe paiku suundutakse tagasi Nõmme komandosse. Mõtted liiguvad juba lõunasöögile, kui äkki selgub, et Valdeku tänaval põleb korter.

Nii irooniline, kui see ka pole, tuleb kutse sisuliselt komando naabermajja. 30 aastat Nõmme komandos päästeautosid roolinud Mart Prual vajutab gaasi põhja ja 19 tonni lausa lendab!

"Tead, see on nagu adrenaliin, ausalt öeldes ma isegi vajan seda vahel, et saaks nagu kihutada," räägib Prual ja lisab, et kontroll sõiduki üle peab olema hea, sest autos on ka teisi inimesi.

Sündmuskohal on majarahvas õues, aga olukord korteri alumisel korrusel on veel ebaselge. Kõik hargneb sisuliselt nagu pool tundi tagasi õppusel.

"Selleks hetkeks kui meie kohale jõudsime oli Nõmme 1-2 juba kohal ehk siis teine auto," täpsustab Padar.

Tanel Padar "Pealtnägija" reporterina päästjate tööga tutvumas Autor/allikas: "Pealtnägija"

"Meil on kodu läbi kahe korruse ja mina ühe kolleegiga istusin üleval korrusel, tegin tööasju ja tütar liikus kahe korruse vahet. Kui ta läks alla korrusele, siis ta hakkas poole trepi pealt kiljuma, et tema toas on tulekahju ja noh paugust tuli must suits, siis saabus paanika," selgitab pereema Kristiina Aaslaid.

"Viimase asjana, mida ma all nägin, olid leegid ja mingi põlev asi kukkus arvutile peale," täpsustab tütar Sonja-Marie Aaslaid.

"Kui mina sisse läksin, ma läksin kontrollima, kas on midagi toast välja vaja võtta, mis on justkui põlemismärkidega, mis võib hõõguda või tähelepanu vajada. Me tõime sealt mõned madratsid ja mõned tekid padjad välja," kirjeldab Padar.

Aaslaid tõdeb, et tunded käivad praegu üles-alla. "Mingi hetk naerad, siis tahaks nutta. Seest nagu väriseb ja ma ei tea... selline kummaline, oma kodu ju. Aga iga asja juures on see hea, et me kodus olime. Oleks me näiteks ära läinud, kõik tuled ära kustutanud ja poleks tähelegi pannud, mis all on, siis 20 minutiga oleks see kõik läinud olnud," räägib ta.

Ka Enoki sõnul oli sündmus õnneliku lõpuga. "Juba enne päästjate kohale jõudmist olid majaelanikud iseseisvalt välja saanud ja meid välja kutsunud. Korter sai küll väga minimaalseid kahjustusi, aga kõige tähtsam on see, et inimesed on elus ja terved," selgitab ta.

Päästjate töö lõviosa moodustab ennetustöö

Lõviosa päästjate tööst pole mitte tulekahjude kustutamine, vaid ennetustöö. Regulaarselt käiakse seiramas strateegilisi objekte nagu suured tööstushooned, haiglad ja koolimajad nagu näiteks Rahumäe põhikool, mille uut juurdeehitist päästjad kaema tulidki.

Piirkonna tõeline murekoht asub aga koolimajast üle tee teisel pool tänavat, kuhu nüüd jõulukingitusena suitsuandurit paigaldama suundutakse. Majaelaniku kodus on alla 20 kraadi ning suitsuanduri jaoks pole tal veel raha.

Olukord majas on nukker mitte ainult tuleohutuse vaatenurgast. On raske ette kujutada, et keegi peab sellises külmas ja pimedas jõulupühi veetma.

"Just sellistel hetkedel, kui meil on pandeemia ja eriolukord ja kui me saame ise olla oma kodus oma lähedaste juures oma soojas toas mõelda oma väikeste murede ja probleemide peale, siis me tegelikult kipume ära unustama, et kuskil on need inimesed, kel võib olla ei ole toad soojad, nagu ka sel vanahärral kel on tuba kütmata," jutustab Padar.

"Kui sa neid inimesi ei kohta, ei näe, sa ei satu sinna ju tegelikult mitte kunagi, siis justkui jääbki mulje, et neid ei olegi olemas, aga tegelikult on ja ma loodan, et sel härral läheb paremini," jätkab ta.

Jää peal käimine on ohtlik

Poole nelja paiku tuleb ärev teade Õismäe tiigi juurest. Esialgne info on segane – kas tõesti on keegi läbi jää kukkunud? Õnneks selgub kohale jõudes, et midagi halba veel juhtunud ei ole.

"Murelik linnakodanik nägi, et tiigijääl on lapsed mängimas, mis on tegelikult ohtlik. Selles suhtes, et meil ei ole veel piisavalt külma olnud, et see veekogu kaanetaks korralikult ära ja tekiks piisavalt tugev jääkiht peale ehk siis et ta kannaks. Lapsed tulid meid nähes ära ja see sündmus lõppes meil õnnelikult," räägib Enok.

Tanel Padar "Pealtnägija" reporterina päästjate tööga tutvumas Autor/allikas: "Pealtnägija"

Kella kuue paiku, kui enamus inimesi on juba töölt koju jõudnud, pole meil isegi pool vahetust selja taga. Nüüd võiks hetkeks rahulikult võtta ja kasvõi tukastada, aga adrenaliinitase algaja päästja kehas ei luba.

"See on see, kui sa oled esimest korda, siis sa ei oska hinnata tegelikkuses seda või panna sellesse perspektiivi, et kui väljakutset ei ole, siis on inimestega kõik hästi ja peaks ennast rahulikult tundma. Minul jällegi vastupidi on ikkagi ärevus sees," kirjeldab Padar.

Ja just siis lööb alarm jälle pulsi lakke!

"Meil tuli väljakutse taas Õismäele, kus lapsed õhukesel jääl käisid liugu laskmas meil oli vaja käia neid noomima, õnneks keegi vette kukkunud ei olnud. Aga oli ka aru saada, et lastes oli tekkinud väike hasart, et kui nähakse uhke suurt autot vilkuritega ja sealt tulevad mehed välja ja on suhteliselt mõistlike nägudega ja üritavad suhteliselt mõistlikult seletada, et ärge nii tehke tegelikkuses oli see, et nii kui me selja keerasime olid nad jälle seal jää peal," räägib Enok.

Hämmastav, millise tempo ja intensiivsusega ühe päeva jooksul juba kolmandat korda sama tiigi kaldale kihutatakse. Lihtne on tekkima tunne – kas ikka on vaja sel korral kiirustada? Äkki ei peaks üldse minema? Autojuht Mart Pruali sõnul ei tea kunagi, millal on tõsine häda käes. Seda enam, et seesama Õismäe tiik on saanud talvisel ajal paljudele saatuslikuks.

"Ma ei meenuta seda tavaliselt, aga täna tuli meelde, kui ma käisime seal. Kaks last kukkusid sisse, üks mees läks päästma, jäi ka sinna. Läks järgmine mees, jäi ka sinna, et neli hinge. See oli hirmus hirmus pilt, see on jah üks väga kole asi," meenutab Prual.

"Tol ajal ma mäletan väga hästi, me tulime tagasi ja mehed ikka ütlesid, et siukest asja ei taha enam näha ka mitte. See päev keegi rahulikult magada ei saanud," jätkab ta.

Päästjad rügavad mitmel töökohal

Üha enam jõuab ka meediasse lugusid, kuidas mehi ja naisi, kelle töö on tuld kustutada ja teisi päästa, kipuvad ise läbi põlema. Vaimsed probleemid, depressioon ja ületöötamine on sagedased kaaslased. Kaamera ees hoidutakse otsesest kriitikast, aga on selge, et küsimus on paljuski rahas. Ehkki selle kohta eraldi andmeid ei koguta, töötab suur osa päästjaid ka mingil teisel töökohal, et pere ülal pidada.

"Ta on üks sissetuleku allikas. Kahjuks hetkeolukord on sihuke, et ta ei saa olla paljudele ainukene. Aga ega me ei tulegi siia raha pärast, me ei tule siia seda suurt raha teenima," selgitab Nõmme komando meeskonnavanem Eero Pajuviidik ja lisab, et üldjuhul tuleb tõesti vabadel päevadel ka muud tööd teha.

"Ollakse nt ehituse peal, väga paljud on ka kiirabisüsteemis töös kas kiirabiautode peal autojuhid või on kuskil haiglas medõed, autojuhid, taksojuhid, ehitusmehed. Kindlasti peab olema niisugune töö, kus saab teha oma graafikut või mida saab ühildada nii-öelda pääste graafikuga," jätkab Pajuviidik.

Kõige selle kõrvalt tuleks veel leida aega ka pere jaoks. "Ma tean mehi, kes põhimõtteliselt peret ei näegi, rabelevad ennast, lõhki, et raha teenida. On mehi, kes ikkagi suudavad seda piiri pidada ja leiavad aega pere jaoks," nendib Pajuviidik.

Ülejäänud tööpäev kulgeb rahulikumas rütmis

Õhtupoolikul muutuvad väljakutsed harvemaks ja ka komando jääb vaikseks. Kes teeb uinakut, kes trenni. 

"Ma olen oma nutikellale pannud päevase liikumisnormi, palju võiks kulutada aktiivse liikumisega oma kaloreid. Kell ei ole veel kaheksagi, mis tähendab, et päris 12 tundi vahetust pole täis, aga ma olen juba 105 protsenti oma päevasest kaloraažist ära kulutanud. Ütleme nii, et 12 tundi on veel ju minna, ma usun, et homme, kui mul vahetus läbi saab, siis ma luban endale võib olla isegi kaks sefiirikorvikest," räägib Padar.

"Ma olen selle ootamise või selle istumise ja sisekaemusega harjunud, ainult selle vahega, et võib olla siis bändibussis või bändiga oodates kipub see aeg kiiremini minema," lisab ta.

Keskööl, kui pole ikka veel ühtegi väljakutset, püüab Padar rahuneda ja und saada. Ja uskumatu, saigi hommikuni rahulikult magada!

"Uni oli väga hea. Tuleb tunnistada, et viimase aasta ja kolme kuuga on tekkinud selline mitte küll enda bioloogiline kell, aga elades oma tütre rütmis, olid mul poole seitsme ajal esimesed kellavaatamised ja ka esimene pettumus, et nii kaua lasti magada," räägib Padar.

24 tundi möödub nagu linnutiivul. "Ehkki komando rühmapealiku sõnul jääb selja taha suhteliselt vaikne ja rahulik vahetus, kogesin mina midagi erakordset. Nägin vaprate naiste ja meeste ennastsalgavat tööd ning käisin kohtades, kuhu muidu kunagi ei satuks. Minu jaoks algab siit uus teekond ning juba üsna varsti olen rivis tagasi," sõnab Padar.

"Ma leian, et selle vabatahtlike esimese astme koolituse võiks tegelikkuses iga pereisa läbi teha. Ma soovin teile rahulikke ja turvalisi jõule!" lisab ta lõpetuseks.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: