Haide Männamäe ja Toomas Tross: Juri Nikulin oli ennekõike väga hea inimene
"Ringvaate" otsestuudios olid külas Piip ja Tuut ehk Haide Männamäe ja Toomas Tross, kes lugesid läbi raamatu "Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt" ja kõige olulisema asjana said sealt teada, et Vene kuulus näitleja ja tsirkuseartist oli ennekõike üks väga hea inimene ja seda läbi kogu oma elu.
"Huvi tekkis kohe esimesest lehekülgedest ja põnevust jätkus lõpuni välja," märkis Männamäe ja lisas, et nad lugesid seda raamatut autosõitude ajal. "Mitte et ma sõitsin ja lugesin, vaid et üks luges samal ajal, kui teine sõitis."
"Viimased sada lehekülge tulime Häädemeestest Tallinnasse. Panin telefonilambikese põlema ja lugesin Haidele ette. Haide hoidis maanteel joont," meenutas Tross.
"Väga hea oli, uni ei tulnud üldse peale, sest väga põnev oli kogu aeg," tõdes Männamäe, kellele näis pärast raamatu läbilugemist, et Nikulini elu moto oli, et ära tee teistele halba ega ütle halvasti ja ole hea ning siis ollakse sinuga hea.
"See alati ei toimi, aga ta oli küll ütlemata hea inimene läbi kogu elu," tõdes Männamäe.
Tross sõnas, et kuigi tal ei olnud võimalus temaga kohtuda ega tuttavaks saada, siis näitab see raamat näitab tõepoolest, et lisaks suurele hunnikule andele, mis temas oli koomikuna olemas, oli tähtsam veel see, et selle taga oli hea inimene. "Sõna otseses mõttes," lisas Tross.
Männamäe märkis, et inimestele läks ta peale ilmselt seepärast, et oli n-ö kõrvalttänava poiss. "Juba tema väljanägemine oli selline, et pani talle kaasa tundma. Aga ega see nali kohe välja ei tulnud."
Trossi sõnul räägibki pool raamatut sellest, kuidas Nikulin tahtis näitlejaks saada. "Ta läks armeeteenistusse ja nii pea, kui see lõppes ja ta pidi koju tulema, hakkas sõda. Pärast sõja lõppu pidi ta veel aasta aega olema valmisolekus, kuni ta lõpuks 46. aastal koju lasti," kirjeldas Tross.
"Tegelikult oli ta kaheksa aastat ära. Ta oli peaaegu 30-aastane noormees, kui tagasi tuli. Aga kuna tema lapsepõlv möödus vanemate juures, kes olid kultuurihuvilised – isa oli följetonist, ajakirjanik, kirjutas lühilugusid tsirkusesse, teatrisse, sketše – siis see oli tema sees see anekdoodi rääkimise komme. Kodus räägiti anekdoote."
Tross oleks raamatus tahtnud näha ka rohkem anekdoote, eriti kuna räägiti tohutust anekdootide hulgast, mis tal oli.
"Paljud tuttavad oma surivoodil palusid, et Nikulin tuleks ja räägiks mõne anekdoodi, et see lahkumine ei oleks nii kole ja oleks lõbus. Nikulin hea inimesena tegi seda ja käis paljudel lähituttavatel rääkimas anekdoote," tõi Tross veel välja.
Toimetaja: Merit Maarits