"Kui lugeda Heljo viimasel ajal kirjutatud luuletusi, mis ei olnud lastele, vaid täiskasvanutele, siis sealt jooksis küll läbi [surma-teema]. Aga omavaheliseks jutuks me seda küll ei võtnud," rääkis Martson, kes suhtles Heljo Männi kui Tähekese autoriga suhteliselt regulaarselt.

"Aeg-ajalt helistasime, aeg-ajalt oli vaja mõni intervjuu teha, siis ma tulin külla. Kui Heljole külla tulla, siis oli ikkagi vaja mitte pooleks tunniks, vaid ikka kauemaks, sest Heljole meeldis rääkida ja lobiseda."

"Heljo puhul oli väga tore see, et temas oli säilinud uudishimu maailmaasjade vastu kuni lõpuni välja. Kui me kokku saime, siis esimene intervjuu, mis ma temaga tegin – ta oli siis natuke alla 70. eluaasta – oligi Karu-Aabitsast. Oli septembrikuu ja ma pidin tegema aabitsatest ja Heljo oli esimene, kes kohe pähe tuli."

Rääkides sellest, miks Karu-Aabits teistest aabitsatest erilisem on, märkis Martson, et kuni selle ilmumiseni 1971. aastal ei olnud aabitsates esinenud ühte läbivat tegelast.

"Aga Heljo Mänd ja kaks pedagoogi – Lilian Kivi ja Milvi Roosleht – olid Eesti aabitsatraditsioonis esimesed, kes mõtlesid välja selle, et aabitsas võiks olla üks läbiv tegelane."

Martson usub, et Karu-Aabitsat võiks küll nimetada Heljo Männa hitt-teoseks. "Pärast tulid – nagu hitile kombeks – järjed telelavastusele ning tuli ka järg Karu-Aabitsale ning erinevaid variatsioone."

Heljo Mänd kirjutas sisuliselt surmani. Martson tõdes, et kirjutamine oli ka see, mis teda elus püsti hoidis. "Ta ärkas hommikul kell viis ja kella kümneks oli tema tööpäev läbi ning selle kõrvalt ta kasvatas üles neli last. Põhimõtteliselt enamuse elust ta oligi vabakutseline."

Ta märkis, et ei saa kurta, et lastekirjanike pealekasv Eestis kidur oleks. "Tähekese puhul on ikkagi järjekord ukse taga. Konkurents on kindlasti olemas ja väga tihe konkurents."