"Heljo Mänd tundus mulle igavene. Et ta on koguaeg olemas. Kuidas ma teisiti tunda saakski, kui tema "Mõmmi aabitsast" õppisin tähed selgeks ja tema "Pillerpall" oli üks esimesi raamatuid, mis mulle osteti. Mäletan veel, kuidas tahtsin pikemaid lauseid lugeda ja ma ei olnud rahul, et raamatus nii lühikesed lood on. "Pillerpall" teatavasti on imeilus luuleraamat… "Piiri-pääri, piiri-pääri, kus on pääsukese näärid…" Ja muidugi "Mõmmi" telelood," rääkis Lorents ERR-ile.

Männiga sai ta lähemalt tuttavaks, kui üheskoos tehti sarja "Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem". Sel ajal kohtusid nad tihti Männi kodus Nõmmel Kaare tänaval.

"Oma "Mõmmi" tegelaste elu ja tegevuse eest seisis ta vapralt – juhul kui tekkis vaidlusi, kuidas ühe või teise tegelase areng võiks minna – ja tema soe huumor ei kadunud üheski vaidluses kuskile. Liiga palju ma talle ikka vastu vaielda ka ei julgenud, lihtsalt ei söandanud," meenutas Lorents.

"Mõmmi" lugude kõrvale rääkisid nad aga ka maast ja ilmast, inimestest ja inimsuhetest.

"Ääretult soe ja elutark inimene. Ma imetlesin, kuidas ta vara-vara üles ärkas, et kirjutada, sest seda tööd ta armastas. Jah, naerul näoga, sõbralikult kõikidest eluraskustest läbi," iseloomustas Lorents Mändi.

2006. aastal intervjueeris ta Mändi ka "Tähelaevas":