Kaheksanda korruse rõdult alla kukkunud Märt Sults: mul oli siis vist liiga vara surra

Foto: ERR/ Sten Teppan

Ülikoolis teisel kursusel olles kukkus Tallinna Kunstikooli direktor Märt Sults kaheksanda korruse rõdult alla. Tõenäosus sedasi kukkudes surma saada oli suur, ent Sults jäi siiski elama ja nii on tal nüüd aastas justkui kaks sünnipäeva.

"Mis seal ikka juhtus, noorte inimeste värk ju. Kõik need asjad maailmas juhtuvad naiste pärast tegelikult. Läksime medika ühikasse tüdrukutele kultuuri viima ja tavaliselt on ju tudengite ühiselamute rõdu peal kapp ja kapis on alati taara," meenutas Sults Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." saatuslikku õhtut.

"Ma istusin rõdu ääre peale ja panin jalad kapi alla, kus on tavaliselt taara ja see kapp kaalub midagi, aga seekord ei olnud seal midagi. Ja siis ma tulingi üle ääre sealt alla," jätkas ta.

Kuidagi õnnestus tal aga kukkudes oma hoogu pidurdada ja lõpuks maandus ta ühe jala peale. "Doktor Leiman ütles, et kõik variandid on surma saavad, aga üks variant on ellujääv variant ja see on ühe jala peale kukkumine 33-kraadise nurga all. Niimoodi ma kukkusin," sõnas Sults.

Kukkudes murdus tal vaagnaluu selgroo küljest lahti. "Vaagnaluu üks pool oli 7,5 sentimeetrit kõhus selle löögi tagajärjel ja siis ta venitati sinna tagasi. Aga see venitamine oli ka trikk, sest ta ei läinud tagasi – kuna ma olin Eesti koondise joonemängija, siis ma olin üks lihasmägi, kaalusin 96 kilo. Ei olnud nii palju pomme mulle jala külge riputada, et see vaagnaluu tagasi tõmmata ja lihased üle tõmmata," meenutas Sults.

Ühel ööl läks aga venituspommide nöör rattalt maha. "Nöör ei ulatunud põrandani ja need pommid tõmbasid inertsiga mu vaagnaluu paika," lisas ta ja nentis, et paremat jalga limpab ta senini, sest see on teisest jalast poolteist sentimeetrit lühem.

Pärast õnnetust pidi ta poolteist kuud haigevoodis lebama. "Ma harjusin alasti noorte naisterahvaste ees olema, sest hommikul kell 10 tulid internid haigeid vaatama. Minu juurde tuldi, et näete, see on see inimene, kellest me rääkisime. Sa oled paljas nagu porgand seal, torud seest väljas, siis tõstetakse lina pealt ära ja kaardikepiga joonistatakse üle keha, et see on see ja see on see. Jõle tore on olla, see on kõik üle elatud," rääkis Sults.

Ta lisas, et kukkumine pani teda ka rohkem elu üle järele mõtlema ja kui ta varem keemia õppimise vastu kuigi suurt huvi ei tundnudki, siis pärast õnnetust võttis ta end käsile. "Tol hetkel sa hakkasid mõtlema, et aga kui sa oleks nüüd kasti pandud, siis mis oleks sinust maha jäänud. Põrgu päralt, sa ei ole mitte midagi tegelikult teinud! Pärast seda mul ühtegi hinne kolme keemiateaduskonnas ei olnud, ma akadeemilist puhkus ei võtnud. Ma karkudega käisin praktikal jms. Ma ühtegi päeva vahele ei jätnud," ütles Sults.

Ülikoolis märkasid ka õppejõud, et Sults on järsku õpingutele rohkem pühendunud. "Paistab, et see ülevalt alla potsatamine on sul mõistuse tagumikust pähe löönud," meenutas Sults professori sõnu.

"Imed sünnivad ja kui keegi väidab, et sulle ei ole ette määratud tegevused, mis sinu elus on, siis ma nagu kahtlen natuke selles. Mul oli tol hetkel vist vara surra," ütles Sults.

"Meil on kaks sünnipäeva isal – üks on päris sünnipäev, teine on kukkumise sünnipäev," lisas Sultsi tütar Mari-Liis Sults.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: