Linnar Priimägi kinnitas, et Manfred Vainokivi filmi "Mephistopheles" vaadates sai ta naerda iseenda üle ja nutta Straussi "Ilusal sinisel Doonaul" pärast. "Ma olen öelnud, et minu matustel on kaks tingimust: kõik tulevad valgetes riietes sõltumata aastaajast ning teine on see, et hauaplatsil mängiks "Ilusal sinisel Doonaul", hea oleks, kui tantsitaks ka, aga teiste haudade peale pole ilus trampima minna."

"Mephistopheles on korrarikkuja," rõhutas ta ja mainis, et kuigi Mephistophelest võib nimetada ka kurjaks deemoniks, siis võib ta ikkagi olla kogu inimühiskonnale väga kasulik. "Midagi head sünnib siis, kui ta lööb ühiskonna tasakaalust välja, sest igav tasakaal pole ühiskonna arengu seisnud, ühiskond peab olema tasakaalust välja, siis ta areneb."

"Lasteaiast peale on minus nähtud erandit, minu kasvatajanna Eevi, kes praegu elab Hiiumaal ja kellega ma aeg-ajalt helistan, tema nägi minus erandit, ta valis kõigi laste hulgast minu välja," nentis ta ja sõnas, et kõige rohkem häirib teda, kui temas ei nähta erandi. "Ma ei ole tavaline, ma olen Linnar Priimägi, ma olen erand, ma olen Mephistopheles."

"Põhjus elada on see, kui sa näed midagi, mille peale sa rõõmustad, mille peale sa vihastas, kus sa armud," kinnitas ta ja tõi välja, et paljudel inimestel ei ole põhjust elada. "Tarkus on see, kui sa saad inimesega rääkida, mitte see, et ta oskab teenida endale raha ja äri ajada, see kõik on osavus, kogu meie haridus paistab suunduvat sinna poole, et õpetada teda osavaks, mitte targaks."

Priimäe sõnul tuleb vaadata neid inimesi, kellega sa läbi käid, ning valida põhjalikult, kellega suhelda. "Inimesed, kellega sa suhtled, olgu kõigepeal ilusad, nii sõbrad kui vaenlased, teiseks olgu nad ka targad," ütles ta.