"Kõigepealt oli see selline fantoom, millest keegi ei saanud aru," meenutas Vipukulmar Kansar "Ringvaates" koroonapandeemia algusaega.

Ta lisas, et kuna ta elas India mõistes väikses linnas, jõudis koroonaviirus sinna justkui hiljem. "Algul oligi see, et tegelikult meie linnas seda üldse ei olnud. Me olime ikkagi täiesti eraldatud muust maailmast. Kui mõnes suurlinnas juba oli sinna-tänna, siis meil ju tegelikult üldse ei olnudki. Meie linnas olid esimesed juhtumid alles suvel," rääkis Vipulkumar Kansar.

Piiranguid tuli aga järgida ka siis, kui linnas ühtegi haigestunut ei olnud. "Indias nutad ja kuulad. Seal oli ikka politsei bambuskeppidega väljas ja kes sõna ei kuulanud, siis... Ma just mõtlesin, et kui kolme nädalaga saadi India inimesed maski kandma, siis mis kõik oleks Indias võimalik ära teha kolme nädalaga," sõnas Vipulkumar Kansar ja lisas, et nägi ka ise pealt, kuidas bambuskepiga inimestele hoope jagati. Ka jooksmas käis ta hirmus, et politsei tuleb ka tema juurde.

Samas pandeemia tunnet tal kordagi ei tekkinud. "Lõpuks meie tänaval avastati kaks meest, kellele tulid valgete kostüümidega mehed autodega järele. Mina rõdul filmisin, nii põnev, nagu filmis. Midagi lõpuks toimub, kogu selle igavuse ja ootuse keskel on lõpuks mingi action. Aga kahe päeva pärast olid mehed kodus tagasi, ühel oli malaaria ja teisel kõrge vererõhk," rääkis Vipulkumar Kansar.