Maris Pruuli: Antarktikaga meenuvad puutumata loodus, paukuvad liustikud ja pingviini uriini hais ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Romi Hasa

Eelmisel nädalal ilmus Maris ja Tiit Pruuli raamat "Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi", mis on kokkuvõte peaaegu aasta kestnud mereretkest. Reisi eredamatest mälestustest rääkis neljapäeval Maris Pruuli ka "Vikerhommikus".

Pruuli sõnul teadsid nii tema kui ka ta abikaasa, mida reisilt oodata, sest olid mõlemad varem Antarktikas käinud. Küll aga oli tal alguses reisi osas mitmeid kõhklusi.

"Kuni oli teadmata missuguse laevaga me sõidame, kes meiega kaasa teevad, kui sisukaks see kõik kujuneb, kuidas meri ja Neptun meid hoiavad," selgitas Pruuli, ent lisas, et lõppude lõpuks sujus kõik väga ladusalt.

Seitsme kuuga käis laevapardal 118 inimest ning laeva juhtis selle aja jooksul kokku kolm kaptenit, kes sarnaselt Bellingshausenile, kelle auks retke korraldati, olid Saaremaalt pärit.

"Nad ütlesid, et nende kogemuste järgi oli Neptun meiega eriliselt sõbralik," sõnas Pruuli.

Ta tunnistas, et mõtles enne esimest korda Antarktikasse minekut, mis seal ikka erilist olla saab – tõenäoliselt vaatab igalt poolt vaid jää vastu. Kohale jõudes oli ta aga vaatepildist lummatud.

"Need värvid – see, kui palju erinevaid varjundeid on jääl, olenevalt sellest, kui vana ta on. Ja missugune on täiesti puutumata loodus – see, kui pingviin su sisuliselt pikali jookseb, sest ta ei oska sind karta. See, kuidas öösel sinu laeva kõrval liustikud paukudes murduvad. See teeb su ära, nii et kui me tagasi tulime, siis ma arvan, et mina olin rohkem äratehtud kui Tiit," meenutas Pruuli oma esimesi muljeid.

Ta lisas, et Antarktikas on ka väga palju lõhnu, millest mõnda lausa võimatu unustada on.

"See võib olla ei lähe nüüd kokku ilusa ja helesinise asjaga, aga üks asi, mis igal inimesel, kes Antarktikas korra ära käib ja on pingviinikolooniate lähedale sattunud, on spetsiifiline pingviini pissi hais. See on üli tugev ja see sööbib mällu," kirjeldas Pruuli.

"Kui meie väike poeg, kes oli kaheksa-aastane, kui ta seal käis, üks kord Eestis kuskil ringi käies ütles, et siin oleks nagu pingviini pissi lõhn, siis ma mõtlesin, et see on mingi eriline kogemus, et ta saab seda öelda," lisas Pruuli.

Dokumentaalfilmi jaoks tundus laeval vähe märulit olevat

Pruuli avas intervjuus ka laeval toimuva telgitagused ja rääkis, et tema täita olid pootsmani ülesanded.

"Mõnikord ma olen öelnud, et laev on nagu igaühe kodune majapidamine. Seal peab olema keegi, kes seda ohjab. Mõnes mõttes pootsman seda on," ütles Pruuli, et tema täita oli mitmeid ülesandeid.

Korraga viibis laevas 12 inimest, kes kõik pidid ka vahepeal valves olema. "See tähendas seda, et tuli vaadata, et laev on õigel kursil, näidikud näitavad õigeid asju, midagi üles ei ütle, purjesid sättida – see oli siis juba kaheksa tundi ööpäevast, orienteeruvalt kaheksa tundi oli siis uneaega," selgitas Pruuli.

Ta lisas, et videograaf oli Antarktikast mitmeid dokumentaalfilme kaasa võtnud, mille vaatamisega laevameeskond aega sisustada sai.

"Meil oli kaasas selle retke jooksul üle paarikümne teadlase, kes siis vahetuste kaupa pardal olles jagasid oma kogemusi ja meil kujunesid õhtusöögijärgsed toredad loengud, nii et me olime ikka väga motiveeritud rohkem teadma saama ja üksteisele teadma andma. Ka need omavahelised vestlused, sest reeglina olime me ju telefoni ja internetita, oli üks väga võluv osa meie reisist," rääkis Pruuli.

Reis kulges tema sõnul sujuvalt, nii et kohati tundus isegi, et reisist valmivasse dokumentaalfilmi oleks vaja tegevust justkui sisse kirjutada.

"Meie dokumentalist oli väga mures. Ta aeg-ajalt ütles, et peaks tekitama mõne probleemi, et oleks rohkem action'it ja võib olla ka natuke tüli," meenutas Pruuli ja lisas, et kõik olid teineteise suhtes siiski väga mõistvad ja tülisid kuigi palju ei tekkinud.

"Inimesed avanevad merel täiesti teistmoodi. Ka lühikestel etappidel ja sellest ma olen proovinud ka raamatus kirjutada, sest meie pardalt käis ju läbi plejaad ülipõnevaid ja ülitoredaid inimesi. Nende avanemine oli võib olla ka üks ilusamaid asju, mida meenutada," sõnas Pruuli.

Ta lisas, et loodab, et raamat mõjub lugejatele rahuliku ja positiivse silmade avajana.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: