1936. aastal loodud Rabasaare kunagine elanik, fotograaf Rene Viljat rääkis "Ringvaatele", et küla endisel elanikul Maiel, kes mai keskpaigus viimasena külast ära kolis, tekkis elamisega probleeme eriti talviti, kui oli vaja süüa, aga lähim kauplus oli 4 kilomeetri kaugusel.

"Eriti hea meelega ta siit ära ei läinud, aga elu paneb omad piirid ette."

Küla hiilgeaegadel elas külas 600 inimest, kui Petserist toodi turbatootmiseks töökäsi juurde. Ühtegi tänavat Rabasaares ei olnud, ainult majad olid nummerdatud.

Viljat kolis Rabasaarest ära 1968. aastal. Küla hakkas aga rahvast tühjaks jooksma juba 1961. aastal, kui kogu turbatootmine muutus ja ära mehhaniseeriti. "Siis ei olnud nii palju tööjõudu vaja, ühiselamud jäid tühjaks, barakid jäid tühjaks."

Ta meenutas, et kõrgajal oli Rabasaarel olemas nii pood kui ka meditsiiniteenused ning heal järjel kultuuriklubi. "Korraldati väga palju spordivõistlusi ja kõik oli kohapeal olemas." Ka oma esimest filmi nägi Viljat kinos just Rabasaarel.

Viljat ütles, et tagasi Rabasaarele ta ei koliks ja käib oma vanas majas lihtsalt nostalgitsemas. Seda ta ei saaks ka, sest praegu kuulub kogu territoorium kaitseväele. "Ka parema tahtmise juures keegi siia enam elama tulla ei saa."