Kiisk jõudis oma eluajal lavastada 17 filmi, mis on Raagi sõnul Eesti režissööri kohta väga palju. "Mida aeg edasi, seda vähem Eesti režissöörid filme teinud, sest see on omaette keeruline ka. Ta oli väga produktiivne, mis tähendas, et ta sai selles süsteemis hakkama."

Raag valis "Ringvaate" jaoks välja Kiisa mõned tähelepanuväärsemad filmid, muu hulgas 1969. aasta film "Hullumeelsus".

"See ei paista mingil moel ei tavalise Nõukogude filmi moodi ega ka mitte Eesti filmi moodi. See on 60ndate ja 70ndate aasta maailmatasemel sümbolistlik film, mida isegi taheti Veneetsia festivalile ja siis tuli see suur pauk, mis väga pikaks ajaks ka muutis tema elu -- seda ei lubatud Nõukogude liidust välja ja see pandi üleüldse riiulile."

Raag lisas, et palju on räägitud sellest, et kui Kiisk oleks selle filmiga saanud maailmapüünele nagu Polanski jt sarnased, siis võib-olla ta elu oleks kujunenud väga teistsuguseks.

Kiisk oli Nõukogude ajal kommunistliku partei liige, millest ta Raagi sõnul ka rääkida hiljem ei tahtnud. "Ta oli kommunistliku partei liige, aga need, kes teda hingest mäletavad, ei räägi temast kui väga ideoloogilisest inimesest."

Rääkides Lible-rollist filmis Arvo Kruusemendi "Kevade", märkis Raag, et Kiisk leppis sellega, et temast sai selle filmi üks kõvemaid ikoone. "Kui me mäletame sellest filmist värvikaid tegelasi peale laste, siis Lible on see, kellest ei saada aru, et miks see Lible selline kummaline mees oli."

"Nipernaadi" (1983) oli üks neist Kiisa filmidest, mis pani aga Raagi uskuma, et Eesti filmid võivad ka midagi väga olulist olla. "Ma ei uskunud -- nagu paljud meist -- et läheme kinno ja tuleme sealt kinost välja suure elamusega."

"Vallatud kurvid" (1959) jällegi ennustas Raagi sõnul seda, et Kiisast võib saada rahvalik menufilmide režissöör. "Ta tegi seda esialgu teise režissöörina, aga ühel hetkel saadi aru, et ta Eestis lihtsalt on kõige kõvem tegija."

Pärast "Vallatuid kurve" tundus, et Kiisa karjäär läheb seda teed, et tema käe alt tulevad hästi tehtud rahvalikud filmid, seda kuni sümbolistliku "Hullumeelsuseni".

"Kui see pandi riiulile, siis järgnes 10-aastane mõõn. Ta pidi tegema midagi sellist, mis tõmbaks ta sealt riiulilt välja ja lubaks uskuda, et ta võib filme teha."

Kiisk tegi pärast mõõnaaega mitmeid filme, mis on aga ära unustatud, nende hulgas näiteks "Surma hinda küsi surnutelt" (1977) ja "Metskannikesed" (1980).