"Ma olen sellesse ikka jõudnud, kus mingid kired, mingid tungid hakkavad vaikselt uhtuma, maha vaibuma. Ka minu kalapüügi kirg ei ole enam nii vägev. Ma rohkem tegelen oma kunagi kirjutatud asjade digitaliseerimisega ja sellele, et need ei jääks mu lastele lihtsalt hunnikuks kaela," rääkis Koržets saates "Hommik Anuga".

Hiljuti andis ta välja luulekogu "Inglijaht ehk uued laulud või nii", millest leiab Koržetsi sõnul ka vanamehe luulet.

"Mingi ootus ja mingi soov on inimeses kogu aeg sees, mingi igatsus midagi tajuda, midagi kogeda, millegagi osaduseni jõuda, oma identiteedini. Eks minulgi. Ma olen küll saanud just nii vanaks, nagu ma olen, aga selline poisikeselik himu mõtestada oma olemist ei ole minust kadunud," selgitas Koržets, mis teda kirjutama ajendab.

Luulekogust leiab ka lustlikke sõnamänge ja huumorit.

"Huumor on ellujäämise viis. Sellised tänapäevased, eksistentsiaalsed filosoofiad näevad olemist ikka väga ahastavana. See on nii kõle ja ängistav. Kui me ei oska sellele distantsilt vaadata südamlikkuse ja huumoriga, siis me võimegi lolliks minna sellest suurest teadmisest, et me peame ükskord ära surema," rääkis Koržets.

Lisaks andis Koržets hiljuti välja ka raamatu "Härra kodanik Männike". Kodanik Männikesest kirjutas 80ndatel ajakirjas "Pikker" Harri Lehiste, 90ndatel jätkas sama tegelase lugusid mina vormis aga Koržets, keda on peetud ka tegelase prototüübiks.