Martinson tõdes, et tegelikult ei olnud temas kunagi põlevat soovi näitlejaks saada, ent kuna koolis öeldi talle, et ta võiks lavakunstikooli kandideerida, otsustaski ta katsetele minna.

"Ma arvan, et minu trump oli ikkagi, et ma olin ääretult musikaalne. Ma arvan, et kui ma võib olla näitlejameisterlikkuselt oma kursas esirinnas ei olnud – ma olin ainuke, kellel polnud varasemat näiteringiharidust –, siis musikaalselt ma arvan, et ma olin kui mitte kõige parem, siis väga heal kohal," rääkis Martinson "Ringvaates".

Lavakunstikoolis veedetud pool aastat oli Martinsoni sõnul kui sisse elamise aeg. "See kõik oli minule äärmiselt keeruline. Mul oli tohutu koduigatsus, ma olin väga väga stressis ja koolipäevad olid ootamatult pikad," meenutas Martinson ja lisas, et kõige keerulisemad olid tema jaoks etüüdid.

"Ma sain päris alguses aru, et võib olla see pole päris minu asi, aga kuna need katsed on nii ääretult keerulised ja sul on selline privileeg ja au õppida seal koolis, siis ega ma ise poleks kunagi julenud sealt ära minna. Ma oleks ikkagi pressinud läbi," tunnistas Martinson.

Ta lisas, et õppejõud julgesid aga teha seda, millest tal endal julgust puudu jäi. "Kui ma olen täiesti aus, siis tegelikult sellel hetkel jah ma olin muidugi šokis ja see tuli mulle üllatusena, aga minu õlgadelt langes nagu Lasnamäe panelka reaalselt. Tead, mis tunne on, kui sul on panelka õlgade peal? Väga raske tunne," sõnas Martinson.

"Mõni kuu hiljem ma sain "Musta alpinisti" kutse, aga ma poleks saanud seal filmis osaleda, kui ma oleks õppinud lavakunstikoolis ehk siis kõik asjad ikkagi kuidagi liikusid minu jaoks elu mõistes väga hästi paika," on Martinson rahul.