Jaak Madison: kui poleks olnud deliiriumis ja pussnoaga joodikut, oleks vend veel elus
Euroopa parlamendis töötava Jaak Madisoni pere on elu jooksul läbi elanud mitmeid traagilisi sündmusi. Näiteks tapeti Madisoni vanem vend Janek, kui too oli 18-aastane. Noorem vend Joseph jäi aga õnnetuse tagajärjel invaliidiks.
Jaagu vanem vend Janek tapeti, kui ta kodu lähedal asuvasse poodi helistama läks. Poodi ta aga ei jõudnudki, sest tema tee tõkestas kohalik joodik. "See onu ei lasknud Janekit poodi. See oli meie küla üks kohalik parm sõna otseses mõttes, kes oli end juba deliiriumisse jõudnud juua. Oli aeg, kus oli salaviina ja joodi, mida iganes kätte saadi. Ta oligi kohalik, keda kõik teadsid ja ta oli juba hommikul vara poe ukse taga räusanud," rääkis Jaagu ema Heli Madison Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".
Heli tõdes, et kui politsei teda ukse taha poja surmast teavitama tuli, ei saanud ta esialgu arugi, milles asi ja mõtles, et äkki on näiteks avarii juhtunud. "Aga no, et selle peale tulla, et teda rünnati noaga... selle peale ei tulnud," ütles ta ja lisas, et kohus mõistis tapja kaheksaks aastaks vangi.
"Kui ei oleks toona olnud ühte joodikut, kes on deliiriumis ja kes samal käib pussnoaga taskus ringi, siis oleks üks 18-aastane inimene ellu jäänud," sõnas Jaak, kes oli toona seitsmeaastane.
Jaagu noorema venna Josephiga juhtus õnnetus aga siis, kui Jaak oli nelja-aastane ning Joseph ise kahe ja poole aastane. Lapsed olid maal vanaema juures ja põgenesid vanaema pilgu alt eemale. Noorema poisi tähelepanu köitis lehma joogivann, mille kõrval oli liivahunnik. "Läks ta sealt vannist seda vett võtma, kui lapse jalg vääratas ja ta lihtsalt kukkus sealt liivahunnikust sinna vanni," kirjeldas Heli ja lisas, et õemees proovis poissi elustada ja lapsele kutsuti ka kiirabi.
Josephi kopsud olid vett täis ning ta veetis kaks tundi operatsioonisaalis. Hiljem viidi poiss ka Tallinnasse, kus ta nädal aega koomas oli ning keegi ei teadnud, kas ta sellest üldse välja tuleb. Õnneks tuli poiss teadvusele küll, kuid õnnetuse tagajärjel sai ta sügava puude.
"Sa lihtsalt lähed edasi. Sa pead võtma kõiki asju külma närviga. Muidugi sa nutad oma nutud ära, aga elu tahab edasi elamist. Invaliid tahab süüa, tal tuleb mähkmeid vahetada, sa pead teda aitama. Sa teed selle töö ära ja siis võid edasi nutta, kui tahad, keegi ei keela. Toad tuleb soojaks teha, süüa tuleb lastele teha ja eks aastad teevad oma töö," kirjeldas Heli, kuidas ta traagiliste sündmustega toime on tulnud.
Jaak tõdes, et vendadega juhtunu on ka tema mõtlemist mõjutanud. "Eks ta mingil määral paneb rohkem mõtestama lahti küsimusi, miks midagi juhtub. Mis on see ühest küljest õppetund, miks midagi juhtus; mis on midagi, mida sa saad teistmoodi teha ja mis on see, mida sa pead tulevikus arvestama ka nende sündmuste põhjal," ütles Jaak.
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: "Käbi ei kuku..."