Toomas Abiline kinnitas, et Tallinna linnamüürid on täis erinevaid uurdeid ja käike, mistõttu liigub seal ringi palju rotte. "Päeval ajal näeb Taani kuninga ja Komandandi aias rotte," sõnas ta ja lisas, et Bastioni käigus näeb ka haruldasi koopaämblikke. "Ka nahkhiired talvituvad Bastioni käikudes."

Stuudios oli Abilisel ja Rannulal kaasas ka riietatud siga. "15. sajandi seadusloomes ei osatud loomade üle kohut pidada ja kuna loomad olid pigem omand, siis seaduses polnud selliseid punke ning kui siga tegi midagi paha inimesele, siis selleks, et õigusmõistmine saaks tehtud, teda riietati ja ta pandi kohtupinki," ütles Rannula.

Abiline selgitas, et paljud meile tuttavad loomad nägid aastasadu tagasi teistsugused välja. "Keskaegne siga oli peaaegu poole väiksem, karvane ja pika koonuga," ütles ta ja mainis, et neid peeti väljas. "Seakarjus viis nad kuskile välja sööma, nad pidid endale toitu otsima, aga jooksid ka vanalinna tänavatele, sellega oli suur probleem."

Inimeste toiduharjumustes pole aegade jooksul suuri muudatusi toimunud. "Siga on absoluutne valitseja olnud, ta on eestlase toidulaual olnud jõukuse ja võimu sümbol," ütles ta ja tõi välja, et keskajal sõid ulukiliha pigem aadlikud. "Aadlikud käisid jahil ja see liha oli haruldasem."

Lisaks söögiks kasvatatavatele loomadele pidasid keskajal inimesed ka lemmikloomi. "Baltisakslased ja mitmed teisedki panid endale fuajeesse puurid ning sinna kanaarilinnud, et ikka ilus oleks kuulata, aga võeti kinni ka mõned Eesti oma laululinnud," ütles ta ja kinnitas, et mõnikord juhtus see, et need linnud sattusid ka toidulauale.

Abiline kinnitas, et võrreldes toonase ajaga on see tõepoolest muutunud, et enam inimesed ei söö laululinde. "Keskajal kuulusid laululinnud elitaarsesse menüüsse, söödi ära nii punarinnad, lõokesed kui ka rästad, liha sai sealt vähe, aga ilmselt neid oli laua peal rohkem."