"Kui sa oled veetnud ühes seltskonnas 15 aastat oma elust, siis aastakümneid hiljem seda meelde tuletada on kahtlemata emotsionaalselt erutav," ütles Jaanus Nõgisto ja kinnitas, et Urmas Alendri kõige suurem traagika on see, et tal pole oma kodu. "Ta elab 40 aastat Eestis ning tema ainus kodus on vanemate väike kahetoaline korter ning hiljem, kui ta tegeleb oma põhitööga, siis tal peaaegu polegi kodu, ta elab 10-ruutmeetrises toas Odra tänaval oma vanaema korteris."

Nõgisto sõnul on uskumatu, kuidas nii suur ja sedavõrd suurelt käituv inimene mahtus ära kümnele ruutmeetrile. "Ruja ilmumine 1970. aastate alguses Eesti muusikasse võis olla samasugune plahvatus, mille põhjustas Led Zeppelin 1968. aastal," tõdes ta.

"Eesti muusikas oli tol ajal Itaalia estraad, nõukogude laulud ja Eesti biitbändid, mida rockbändideks toona veel ei nimetatud, kus lauljad olid ooperilauljalike hoiakutega," tõdes ta ja mainis, et sinna kõrvale ilmus äkitselt Urmas Alender. "Tema lauluõpetaja Rein Rannap ei tea laulmisest midagi ning nad keerasid selle diskursuse täiesti pea peale."

"Rein Rannap pööras kogu selle süsteemi, kuidas laulja rockbändis peaks laulma ja käituma, pea peale ning see on tema suurim teene Eesti muusikale," nentis ta ja lisas, et kui ansamblis oli keegi, kellele tehti pidevalt liiga, siis oli see Urmas Alender. "Nii Rein Rannap, mina, Margus Kappel kui ka Igor Garšnek nõudsime temalt midagi üliinimlikku, me oleks pidanud tollel hetkel andma endale aru, et tal puuduvad teatud muusikalised eeldused teha seda, kuhu me aeg-ajalt jõudsime."

Väljaspool lava oli Urmas Alender ettearvamatu. "Ta võis olla väga nunnu ning mõnele tüdrukule kaks tundi oma 12-keelse kitarriga laulda armastuslaule, aga samal ajal võis ta käituda väga jämedalt, jõhkralt ja mittediplomaatiliselt," sõnas ta ja rõhutas, et ansambli sees oli neil kokkulepe, et me üksteist ei hävita.

"Ma ei kujuta ette, kuidas toimiks minu elu või kitarrimäng, kui Urmas praegu elus oleks," tõdes ta ja kinnitas, et nad teeksid kindlasti koos tööd. "Kui sa oled ansambel, kes annab aasta jooksul 200 kontserti, siis pinged võivad tõusta ülikõrgele, meie seltskonnas puudus inimene, kes oleks vaadanud seda kõrvalt ja lahendanud täiesti tühised probleemid."

"Ilma Urmaseta ei oleks mul mingit põhjust selle protsessi, mille nimi on Ruja, tänapäeval mõelda," sõnas Nõgisto ja mainis, et kui ta sellele praegu mõtleb, siis ainult kõige paremate emotsioonidega.