Tristan Priimägi: jutt, et Eesti film venib, on sama hea kui öelda, et blondiinid on lollid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: Kairit Leibold/ERR

Saates "Hommik Anuga" on pühapäeval külas filmikriitik Tristan Priimägi, kes avaldas kogumikteose "101 Eesti filmi", mille üks eesmärk on laiendada nende filmide hulka, millest inimesed räägivad. Juttu, mida Eesti filmi kohta tihti kuuleb – kuidas see venib – peab ta aga asjatundmatu vaataja mõttelaiskuseks.

Kuigi Priimägi ei oska täpselt määratleda, kas kogumik koondab valikut parematest või olulisematest filmidest, on tema jaoks see tervik, kuhu tal julgeb oma nime alla kirjutada.

"Põhiline vaevanägemine oli, et mida sinna panna nii, et väärikalt oleks esindatud kõik, kes esindamist vajavad ja asi oleks tasakaalus," rääkis ta.

"Üks asi, mida ma sellega taotlesin, oli see, et me ei räägiks ühtedest ja samadest filmidest iga päev ega näitaks jälle neid Sulev Nõmmikuid. Valikuid on rohkem kui tosinajagu."

Filmikriitik Tristan Priimägi saates "Hommik Anuga". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Priimägi märkis ka, et kui rääkida näiteks Mark Soosaarest, siis heal juhul teavad inimesed ühte-kahte filmi, aga märkimisväärseid on tegelikult 12.

Juttu sellest, kuidas Eesti film venib, peab ta aga mõttelaiskuseks. "See on sama hea kui öelda, et blondiinid on lollid või midagi sellist. See on lihtsalt esimene mõte, mis tuleb pähe inimesel, kellel on vaja filmi kallal asjatundmatult vaimutseda. Siis tuleb see lause."

Ta tõi välja, et tema jaoks ongi Eesti filmi tugevus eksistentsialistlik otsing. "See, et "Viimses reliikvias" on märulistseenid, on väga lahe ja need on superhead, aga rahvusliku eneseotsingu sisu ei saa olla see, et keegi kappab kuskil hobusega."

Selle asemel peaks tema hinnangul olema mõtestamine, kes me oleme, mis asja me ajame ja kuhu me läheme. "See võtab tõesti veidi kauem aega kui hobusega kappamine, kui aeglusest rääkida."

Filmikriitik Tristan Priimägi saates "Hommik Anuga". Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Eesti läbi aegade neli parimat filmi on tema hinnangul Vladimir Karasjovi 1971. aasta "Lindpriid", Virve Aruoja ja Jaan Toomingu 1974. aasta "Värvilised unenäod", Kaljo Kiisa 1968. aasta "Hullumeelsus" ja Veiko Õunpuu 2007. aasta "Sügisball". "Pole kindel, millises järjekorras. Mõni päev üht- ja mõni päev teistpidi."

Priimägi raamatus on kõige suurema arvu filmidega esindatud Priit Pärn, kes on raamatus kuue filmiga, temale järgneb Kiisk viiega. "See on mingis mõttes teadlik, sest kui ma sain aru, et ma pean midagi valima, siis ma tegin südame kõvaks, et nüüd ma ei vali, vaid panen minu meelest vajalikud Pärna filmid sisse."

Pärn on tema hinnangul ainus Eesti filmiinimene, kes on muutunud maailma filmikunsti kulgu oma mõju ja tegevusega.

"Teda portreteeritakse üle maailma kõikjal ja tänaseni ning seda priitpärnalikkust või Priit Pärna stiili, ka huumoritaju, ma tunnen ikkagi eksimatult ära erinevates välismaa töödes. Kellelgi ei ole sellist asja välja panna."

Priimägi esitleb raamatut "101 Eesti filmi" neljapäeval, 19. novembril kell 17.30 Terminali plaadipoes.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: