Enneaegsete laste vanemad: elasime minut, hiljem tund ja päev korraga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: ERR

Järgmisel nädalal tähistatakse enneaegsete laste päeva. "Ringvaade" tegi tutvust kaksikute Romina ja Rianaga, kes sündisid siia ilma väga tillukestena.

"Kui tagantjärele vaadata, siis teeb emotsionaalseks see, millest sa läbi oled tulnud," sõnas pereisa Riko Muttik "Ringvaatele".

Esimeses ultrahelis, kus pereema Janika Lehis koos pereisa Rikoga käis, ei teadnud ta, et nad ootavad kaksikuid. "Järgmisesse ma läksin juba üksinda ja siis arst ütles, et neid on kaks. Mul olid küll emotsioonid seinast seina, et kuidas nii. Nutsin ja naersin."

Riko tunnistas, et oli üliõnnelik. "Eks pani ka mõtlema kõigepealt, et millega me nüüd hakkama saime. Aga siis harjusid järjest rohkem selle mõttega ja minu meelest oli see super uudis."

Kaksikute kandmine pole aga lihtne. Rasedusega kaasneb palju riske. Üks neist on kaksikutevahelise transfusiooni sündroomi risk, mis ohustab ühe munaraku kaksikuid.

See tähendab, et nad jagavad platsenta kaudu veresooni, mis võib väga ohtlikuks muutuda. "Üks võib teiselt vere ära pumbata," selgitas Lehis. Nende kaksikutele oli määratud ohutase 1. "Kui meil oleks olnud 2. tase, siis me oleks pidanud operatsioonile minema."

Transfusioonisündroomi tagajärg võib olla ühe või mõlema lapse puue või surm. Päästa võib riskantne laseroperatsioon, kuid Eestis seda ei tehta.

"Istusime põhimõtteliselt pommi otsas," meenutas Lehis. Kui tüdrukud sündima tahtsid hakata, olid nad 24 nädalat ja 4 päeva vanad. Isa Riko püüdis sünnitustoas mitte jalgu jääda ja märkis, et kõik olid kõigeks valmis. Tüdrukud sündisid loomulikul teel, kuna keisrilõige oleks olnud neile ohtlik.

"Nad olid nii väikesed ja põhimõtteliselt lendasid välja sealt," meenutas Lehis. "Kui Riana sündis, siis tal oli hemoglobiin 250. Normaalne oleks 100 ja 150 vahel. Ta oli nagu peet. Täiesti punane."

Muttik tunnistas, et teda ei kohutanud see, et Riana oli nagu peet, vaid pigem see, et Romina oli täiesti kahvatu.

"Ta oleks võinud iga hetk ära surra, kui ta ei oleks välja tulnud," tõdes Lehis, kes nägi kaksikuid ainult nii palju, kui nad palatis tema kõrval linadesse mässiti ja intensiivi viidi.

Riana kaalus sündides 610 g ja Romina 544 g, kuid tüdrukute kaal langes veel, 450 grammini. Lehise sõnul olid nad umbes pooleliitrise Aura veepudeli suurused.

"Elasime minut korraga," tunnistas Muttik. "Hiljem tund, päev korraga."

Lehis tunnistas, et ei kujutanud ette, kuidas nad hakkavad neist suuri lapsi kasvatama.

"Ma lihtsalt teadsin, et see on üks väga pikk teekond." Esimest korda, kui ta lapsed oma sülle sai, olid nad kahekuused. Seni kasvasid Romina ja Riana kuvöösis Mustamäe haigla intensiivravi osakonnas. Ema ja isa said neid eemalt vaadata.

Rominale tehti südameoperatsioon, Rianal oli operatsioone kolm – ta sai veremürgituse ja oli mitu korda eluohtlikus seisus. Tüdrukul tekkis fosfori- ja kaltsiumipuudus ning luud hakkasid murduma.

"Arstid ütlesid tegelikult kohe, et tavaliselt nii on, et see, kellel on kõhus olnud parem elu, saab pärast kehvemini hakkama," tõdes Muttik.

Pärast seda tuli koroonaaeg ja karantiin. Pereema jäi tütardega haiglasse isolatsiooni, pereisa oli poja Tyroniga kodus.

"See oli väga raske aeg. Iga päev mõtlesin, et millal see arst tuleb ja ütleb, et saate homme või ülehomme koju. Need päevad lihtsalt venisid. Tundus, et lõppu ei tulegi," meenutas Lehis.

"Pärast seda aega ma mõistan kõigi naisi palju rohkem, kes üksinda lapsega kodus on," tunnistas Muttik. "See on omaette katsumus."

Pereema ja kaksikud said koju pärast nelja ja poolt kuud haiglas. "Pisara tõi kindlasti silma," tunnistas Lehis.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Ringvaade"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: