Urmas Kruuse lapse surmast: sellised sündmused viivad sind maailma äärele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Sten Teppan

Riigikogu liige Urmas Kruuse teadis juba noore poisina, et tahab endale suurt perekonda. Nii ongi Kruuse peres aastate jooksul kasvanud kuus last, kellest kaks on tema abikaasa õe lapsed.

"Ma mäletan väga selgelt seda, et noore poisina ma hakkasin unistama perest. Mulle meeldis see teadmine, et ma mingil ajal abiellun, võtan naise, saan lapsed. See oli mingi ootus juba sel ajal, kui teised noormehed veel piltlikult öeldes mängisid autodega," rääkis Kruuse Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." ja lisas, et seetõttu ongi tema elu kõige olulisem moto olla lapsevanem.

Kruuse meenutas, et kui ta tütre Kerstini sündides esimest korda isaks sai, valdas teda väga eriline tunne, mida ei suutnud mitte miski varjutada. Umbes poolteist aastat hiljem sündis perre ka poeg Raner, kes aga neli aastat tagasi siit ilmast lahkus. "Ühel hetkel tal vaim murdus ja kui ta murdus, murdus ta selle pärast, et oma koormat ja muret ei tahetud kellegagi jagada," meenutas Kruuse poja surma tagamaid.

"Kui sellised asjad juhtuvad, siis nendel hetkedel tekib tunne, et selle koha peal lõppeb maailm," tõdes Kruuse ja lisas, et kui sellistel hetkedel ei ole kõrval inimesi, kellega valu jagada saaks, võivad sündmusel olla veelgi fataalsemad tagajärjed. Samas nentis Kruuse, et sellisest teemast ei ole isegi perekeskis kerge rääkida, avalikult ammugi mitte.

"Minu jaoks elus kõige hullem saabki olla see, kui vanem peab matma oma lapse. Seda üle elada on keeruline, aga alati võib ka mõelda nii, et kellelgi võib elus olla veel raskem ja ometi need inimesed saavad hakkama. Sa tead seda, et sa pead leidma nendel hetkedel endas jõudu, et edasi minna, aga meenutades kasvõi neid lapsepõlve unistusi, siis sellised sündmused viivad sind maailma ääre peale ja siis tuleb otsustada, kas edasi või alla," sõnas Kruuse.

Perekond tegi ühiselt otsuse edasi liikuda, kuid Ranerit peetakse endiselt heade sõnadega meeles ja Kruusede kodus on Ranerist ka mitmeid pilte üleval. "Ta ei kao kunagi meie südametest, meie mälestustest, ta on alati meiega," rääkis Kruuse.

Kerstin Kruuse lisas, et Ranerile mõeldes meenub talle venna optimistlik ja soe olek. "Tema väline kuvand oli äärmiselt lõbus, positiivse ellusuhtumisega inimene. Temaga sai alati nii palju nalja. Ta oli hästi soe inimene selles mõttes, et ta alati aitas, kui sul oli abi vaja. Ta oli väga väga positiivne inimene tegelikult. Kui inimene ei taha enda muresid näidata, siis ükskõik, kui lähedal sa sellele inimesele oled, sa ei näe lõpuni mitte kellegi sisse," nentis Kerstin ja lisas, et vend otsustas oma sisemaailma teistega mitte jagada.

Urmas lisas, et pärast traagilist sündmust motiveeris end kokku võtma vastutus nooremate laste ees. "Meil oli ka väike Konrad ja väike Jolandra. Ehk teistpidi sul ei ole nagu pääsu – meil on veel vastutust siin elus mingite asjade eest, mida me peame tegema," sõnas Kruuse.

Praeguseks on Konrad 10- ja Jolandra 12-aastane. Kerstini ja Jolandra vanusevahe on 20 aastat. "Kui sul nii noorest peast on neli last kasvamas peres korraga ja veel läbi nii keeruliste sündnuste, siis võib ühel hetkel tekkida küll teatud jõuvarude puudus. Mis 20 aasta pärast meil Katriniga mõlemal tekkis, oli see, et tundus, et tegelikult jõudu oleks veel ja võiks elule uuesti vunki ja mõtet anda, sest tundus, et mis meil muidu järele jääb – hakkame vaikselt pensionipõlve pidama?" rääkis Kruuse laste suurest vanusevahest.

Lisaks Kestini, Raneri, Konradi ja Jolandrale kasvas Kruusede peres ka kaks kasulast. "Nad tulid meie perre sel hetkel, kui Kerstin ja Raner olid umbes viie- ja kuueaastased ja kui me elasime Elvas. Võiks ju küsida, kas saatus on meid hoidnud ja hellitanud, siis võib öelda seda, et ega ta meid väga hoidnud ei ole. Miks kasulapsed meie perre sattusid, oli seotud sellega, et väga varakult lahkus nende ema, Katrini õde ja mõne aja pärast ka poiste isa. Me ei näinud muud varianti, kui seda, et nad peaksid ja võiksid mingi aeg kasvada meie juures," meenutas Kruuse, kuidas abikaasa õelapsed 13- ja 7-aastaselt nende juurde elama sattusid.

Uue olukorraga kohanemine võttis Kruuse sõnul veidi aega, sest laste hoiakud ja väärtused sõltuvad perekonnast ning kahe erineva perekonna taustsüsteemide ühtlustamine võtab aega. Lisaks toimus peres siis justkui rollide vahetus – näiteks seni kõige vanem laps olnud Kerstin ei olnudki enam järsku kõige vanem mudilane.

Raskustest saadi aga üle ja kasulastega on kontakt senini alles. "Me ei suhtle iga päev helistades ja telefonitsi, aga me suhtleme ja mõlemad on leidnud enda tee," sõnas Kruuse.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: