Helena Tulve: koolidirektori lapselapsena pidin olema kõiges parim ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Sten Teppan

Helilooja Helena Tulve elas osa lapsepõlvest oma vanaema juures, kes oli kohaliku Tootsi kooli direktor. Direktrissi lapselapsena tundis Tulve aga, et talle on seatud justkui kõrgemad ootused.

"Mingil määral ma kogesin seda eristust, et ei tohtinud midagi. See oli väga tähtis, et sa käituksid hästi ja et ei tekiks mingit jama. Et sa oleksid parim kõiges, sest sa oled direktori lapselaps," rääkis Tulve Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".

Vanaema juurde sattus ta elama kuueaastaselt, sest siis sai ta endale õe ja vanemate ühetoalises korteris jäi ruumi väheks. Nii otsustasidki vanemad, et ruumipuuduse aitab lahendada see, kui tütar vanaema juurde viia.

"Võib olla tänapäeval võib küsida ka väga väikese lapse käest, mida sa tahad – kas sa tahad nii või naa? Sel ajal ikkagi laps rääkis siis, kui kana pissis ja seda ei juhtunud kunagi. See oli hoopis teistsugune aeg ka kasvatuse mõttes," nentis Tulve ja lisas, et temal vanaema juurde kolimise osas sõnaõigust ei olnud.

Kui Tulve endale kolm aastat hiljem ka teise õe sai, sai kolmelapseline perekond Lasnamäele korteri ja nii kolis ta vanaema juurest tagasi ema ja isa juurde. Vanaema juures elades tärkas Tulves aga huvi muusika vastu.

"Ta oli ikkagi Eesti-aegse kasvatusega daam ja tema jaoks – nii tema ema kui ka minu ema olid õppinud muusikat –, nii et see kuulus hea kasvatuse juurde õppida ka muusikat ja ta pani mind sinna muusikakooli. Puht sellepärast, et haridus oli tema jaoks üldse asi number üks," sõnas Tulve.

Helilooja elukutsele Tulve aga pikalt mõelda ei osanudki, vaid jõudis selleni endalegi ootamatult.

"See oli võib olla hetk, kus ma oma vanemaid üllatasin. Ma teatasin, et ma jään sellesse kooli ja et ma olen leidnud sellise eriala nagu muusikateooria. Ma olin aru saanud, et võib olla muusikat esitada, teha heal tasemel ei ole minu tee – ma ei suuda seda, mul ei ole piisavalt antud või on mingid asjad niimoodi läinud," meenutas Tulve ja lisas, et näiteks muusikakriitiku amet tundus talle sel hetkel paremini sobivat.

Muusika viis Tulve kokku ka oma abikaasa Jaan-Eik Tulvega, kellega aastaid koos Pariisis elati. Prantsusmaal sündisid ka nende kaks poega Jakob ja Nathan. Tütar Eliann sündis aga siis, kui nad juba tagasi Eestisse olid kolinud.

"Seda me kunagi ei tundunud, et me tahaks sinna jääda," meenutas Tulve Prantsusmaal elamist.

Ka Eliann on oma elu hetkel muusikaga sidunud ja on tegev ansamblis Holy Motors. Ema sõnul on tütar olnud väiksest saati väga iseseisev ja teinud alati rõõmuga asju, mida ta tahab teha ja julgenud öelda ei asjadele, mis talle ei sobi.

Eliann ja ta vennad olid ka väga aktiivsed, mistõttu kutsusid tuttavad neid vahel metsikuteks Tulvedeks.

"Sõjad vendadega. Me kaklesime ja me olime väga sõjakad. Minu kangelanna oli Pipi Pikksukk ja ma pidin oma vendadele alati näitama, et ma seisan enda eest ja ma ei lase endale pähe istuda. Ma ei lase neil teha minuga, mida nad soovivad, seepärast, et nad on minust vanemad ja suuremad ja tugevamad," meenutas Eliann ja lisas, et see tähendas ka, et tal ei olnud kunagi igav ja lapsepõlv oli väga seiklusrohke.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: