Heino Enden: ma ei ole kunagi hinnanud inimesi, kes häält tõstavad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR/ Sten Teppan

Endine korvpallimängija Heino Enden on alati eelistanud asjadele rahulikult läheneda ja karjumise asemel asjad mõistlikult selgeks rääkida.

"Mina pole elu sees hinnanud treenereid või üleüldse inimesi, kes tõstavad häält. Kui midagi öeldakse, siis mõjub rahulik ütlemine. Minule on see alati mõjunud palju paremini ja ma üritan sama joont jälgida," rääkis Enden Vikerraadio saates "Käbi ei kuku…".

"Kui treener peab häält tõstma või karjuma kellegi peale, siis on kas mängijad rollid või on treener ise nõrk. Kaks varianti on, muud vajadust mina ei näe," lisas ta.

Ka Heino poeg Anthony Enden kinnitas, et isa on oma loomult väga rahulik ja teda endast välja viia on keeruline. "Heinot sinna viia, et tal kops üle maksa oleks, sinna on päris pikk maa üldjuhul. See rahu ja kannatlikkus on olnud tema väga suur osa. Ka ta korvpallitreeneri ajal ei saanud ma aru, kuidas 2001 Eesti-Prantsusmaa mängu ajal Suurhallis sellises pingelises mängus seisab mees täpselt samamoodi käed ristis rinna peal, mitte ühtegi emotsiooni näos," rääkis Anthony, kes end alati just isa lapseks on pidanud.

Isa lapseks on ta end eelkõige pidanud seetõttu, et Heino ja Anthony ema Galina lahutasid siis, kui poiss oli veel väikene. Anthony jäi isaga Soome elama, Galina kolis aga ära ja elab praegu üldsegi USA-s. Anthony tõdes, et vanemate lahkuminekust ta kuigi palju ei mäleta, ent oli rahul, et sai isaga elama jääda."Ma olen ikkagi issi poeg," ütles ta.

Aeg-ajalt, kui Heinol oli vaja mõnel üritusel käia, valvasid Anthonyt kaks naaberkorteris elavat kaksikutest vanadaami. "Ma ütlesin neile alati, et Anthony on selline, kes ei ehmata ja kui ta on magama jäänud, siis ta magab nii sügavalt, et nad võivad ära minna. Nad kunagi ei läinud ära, vaid ootasid, kuni ma koju tulen," meenutas Heino ja lisas, et aeg-ajalt jõudis ta koju öösel kella kolme paiku ja leidis kaksikud diivani pealt magamast.

"Siis ma tegin mingi hetk nii, et ma läksin vahepeal koju – kuna me elasime täiesti kesklinnas ja kõik oli käe-jala ulatuses – ja lasin vanadaamid minema, aga siis läksin uuesti ära," jätkas Enden.

Soomes elades töötas ta viis aastat ka kehalise kasvatuse õpetajana, mis oli Endeni sõnul väga tore töö. Üleüldse on sport teda saatnud igal eluetapil. Küll aga pidi ta spordi tegemisest 14–17-aastaselt pausi pidama, sest põdes kopsutuberkuloosi. Kirg spordi oli aga suur ning ka pärast kooli lõpetamist otsustas ta siiski sportlase karjääri valida. Samas kaalus ta pärast keskkooli ka näiteks nt juurat või psühholoogiat õppima minna.

"Ma sain aru, et kui ma lähen õppima seda, mida ma tahan ja üritan sel ajal ka sporti teha, siis ma teen mõlemat poole kõvaga ja see ei käinud mu põhimõtetega kokku. Ma teadsin, et siis ei tuleks kummastki midagi välja," selgitas Enden.

Korvpalluri karjäär tõi Endenile aga mitmeid võite ja meeldejäävaid hetki. 1988. aasta Seouli olümpial jäi tal aga käimata, sest ta otsustas perege keskenduda. "Ma ei ole seda kunagi kahetsenud. Iga inimene vaatab ju asjadele omamoodi. See on tegelikult meedia propaganda, et olümpiamängud on kõige kõigemad. Tänapäeval on neid keeldujaid juba küll olnud," rääkis Enden ja lisas, et 80ndatel peeti korvpalli maailmameistrivõistluste taset olümpiamängude omast kõrgemaks.

"Võib olla kui ma sel ajal ei oleks juba olnud Euroopa meister või maailmameister – kui mul poleks mingeid tiitleid olnud rahvusvaheliselt areenilt –, siis oleks ma käitunud teistmoodi," rääkis Enden, ent lisas, et tegi olümpiamängudele mitte minnes siiski ainuõige otsuse.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: