"Pealtnägija": eestlane õpetab Ameerikas indiaanlastele nende endi keeli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kaader "Pealtnägijast"

Tartust pärit, aga ligi 25 aastat eri maailma paigus elanud Indrek Park päästab väljasuremisohus indiaanikeeli. 49-aastane lingvist ei räägi ainult keeli, mida indiaanlased ise enam praktikas ei oska, vaid on hõimude palgal, koostab neile grammatikat, sõnaraamatuid ja õpetab lapsi.

Park on seetõttu ka üks väheseid eestlasi, kes kannab Põhja-Ameerika indiaaninime. Nimi kõlab igas indiaani keeles erinevalt, eesti keeles on selleks aga Tiirlev Kotkas.

Tiirlev Kotkas sündis 49 suve tagasi Tartus ja näitas juba maast madalast – ilmselt paljuski tänu polaaruurijast isa geenidele – üles huvi eksootiliste rahvaste ja paikade vastu.

"Mul on kaks suurt huvi olnud. Võiks ütelda, kolm isegi: esiteks keeled, teiseks indiaani kultuurid ja kolmandaks Kaug-Ida kultuurid – Hiina, Tiibet, Korea. Nii et ma olen mõnes mõttes oma lapsepõlveunistuse ilusti täitnud, sest ma olen kuus aastat Hiinas, Tiibetis ja Koreas elanud, õppinud Hiinas hiina keelt ja tibetoloogiat. Nüüd aga ma mängin indiaanlastega ja saan selle eest palka," rääkis Park.

Parki sõber ja dokumentalist Liivo Niglas nentis, et kui esmapilgul võib indiaanlastele nende endi esivanemate keelt õpetav eestlane sürreaalsena mõjuda, siis tegelikult on selline olukord järjest tavalisem, sest maailmast kaob iga aasta suur hulk keeli.

Reisimine on alati suur seiklus

Liivo Niglas ja Indrek Park alustasid 1989 Tartu Ülikoolis ühel kursusel etnograafia õpinguid. Eluagset sõprust on tsementeerinud mitmed rännud ja seiklused.

"Indrekuga reisimine on alati üks suur seiklus. Kui on räägitud Lennart Merist seda, et ta oli suur avantürist ja suutis igal pool n-ö endale kasulikud tehingud välja kaubelda; leida transporti seal, kus seda ei oleks üldse pidanud olema jne-jne, siis tegelikult Indrekuga oli sarnane lugu," rääkis Niglas ja meenutas seika, kuidas nad koos tundras helikoptereid häälestasid.

"Kui ikkagi oli näha, et kuhugile põhjapõdrakasvatajate juurde ei pääse, siis läksime lihtsalt helikopteri juurde, rääkisime lenduritega, kuhu te sõidate, äkki viskate meid kuhugile põhjapõdrakasvatajate brigaadi ära. Ja noh see tihti juhtuski," lisas Niglas.

Pärast Tartut läks Park aastal 1996 Hiinasse õppima tiibeti keelt, olles sel erialal seal üldse esimene läänlane. Pekingis asuva Vähemusrahvaste Ülikooli lõpetamise järel kolis värske tibetoloog 2002. aastal jälle teise maailma serva ja asus õppima Indiana Ülikooli, mis on omamoodi keeleuurijate meka, kus õpetatakse üle saja keele. Muide, pikka aega oli see ainus ülikool USA-s, kus sai õppida eesti keelt ja kultuuri.

"Seal on Kesk-Euraasia osakond, mis siis ameeriklaste jaoks ulatub Tiibetist kuni Soome ja Eestini. Ehk me oleme tiibetlastega ühes kultuuriareaalis, mis minu jaoks oli väga sümpaatne," sõnas Park muiates.

Algul hiina keelt õpetanud Park sattus pooljuhuslikult indiaani keelte peale ega osanud aimatagi, et sellest saab elutöö ja ka maailma mastaabis üpris unikaalne ettevõtmine. Ameerika Ühendriikides identifitseeritakse tänini umbes 500 indiaanihõimu, mis võivad Parki sõnul olla erinevad nagu eestlased hotentottidest. Reservaadid, mis omal ajal tekkisid pahatihti vägivalla ja küüditamise tulemusel, on täna poolautonoomsed ja mõned väljastavad isegi oma passe.

"Enamus inimesi kujutab indiaanlasi ette ikka sulgedes ja ehises, ehetes ja võib-olla isegi maakodades elamas," rääkis Parki abikaasa Maria Park. "Võib olla ka siin-seal, mis reservaadiga ikka seostub, vaesus. Kuigi see reservaat on päris jõukas tänu naftale. Seal on nad täitsa tublit tööd teinud. Kõik koolid uuendanud ja kõik on hästi kaasaegne," lisas ta.

Hõimupealikuga hakkas jutt jooksma Eestist rääkides

Park sattus Põhja-Dakotasse, kus elavad koos hidatsad, mandanid ja arikarad – kokku umbes 15 000 hinge. Ajalugu on olnud kole ja usaldamatust valgete suhtes kohtab seal palju. Seda tundis ka eesti keelemees.

"On erinevad tasemed, kuidas akadeemilistesse töötajatesse või teadlastesse suhtutakse. Kõige hullemad on arheoloogid, sest nemad on laibarüvetajad ja kondivargad. Antropoloogid on aga kultuurivargad, sest nad kirjeldavad kultuuri ja tõlgendavad seda sageli valesti. Võib-olla kõige lihtsam on keeleteadlane olla, sest keelt ei ole võimalik ära varastada. Kui ma mõne sõna õpin, siis õpetajale jääb see sõna ju alles," selgitas Park ja lisas, et kuigi algul oli ajaloolistel põhjustel usaldamatust palju, saab ta nüüd enamike hõimudega siiski hästi läbi.

"Aitas ka see – väga huvitav juhus – et kui ma kõigepealt hõimu läksin, ma tahtsin saada hõimu nõukogu käest toetuskirja, et ma saaks üldse uurimisgrante taotleda. See perekond, kes mind nagu oma tiiva alla võttis ja ütles, et nad minuga hea meelega töötavad, viisid mu ühe hõimu pealiku juurde seitsmest. See vana mees, kelle juurde ma läksin ja kes oli üks hõimupealikest, küsis, et, noh, mis su nimi on, et mis sa siin teha tahad? Kust sa pärit oled, et räägid aktsendiga? Ma ütlesin, et ma olen Eestist. Ta ütles, et jah, ma tean Eestit. Ma ütlesin, noh, väga tore ja katsusin teemat vahetada, aga ta nägi, et ma ei uskunud teda," meenutas Park.

Hõimupealik kordas aga taas, et teab Eestist küll ja oskab isegi natuke eesti keelt rääkida. "Ta hakkas mulle lugema numbreid ühest kümneni ja ütles paar sõna eesti keeles. Muidugi siis olin mina täitsa pahviks löödud. Tuli välja, et see vanahärra oli 40ndatel aastatel käinud koolis kohe reservaadi piiri taga ja sinna oli just saabunud Saksamaalt põgenikelaagrist üks Eesti veterinaari perekond, kus oli üks väike poiss, kes ka ei osanud inglise keelt. Indiaani poiss ja eesti poiss pandi kõrvuti istuma, kumbki inglise keelt ei osanud, aga siis üks õpetas ühele hidatsa keelt ja teine teisele eesti keelt," rääkis Park.

Parki sõber ja dokumentalist Liivo Niglas nentis, et Eesti päritolu mängib indiaanlastega suheldes tõenäoliselt suurt rolli. "Ma mäletan, et meie esimesel reisil indiaanlaste juurde, mis toimus juba 91.-92. aastal, Indrek alati rõhutas seda, et me oleme Euroopa indiaanlased ja väikerahvas. Kui neile seda piisavalt selgitada, siis ühel hetkel nad saavad aru, et ka valgeid on erinevaid," sõnas Niglas.

Lisaks enda ligipääsule kauples Park hõimu loa ja toetuse ka Niglase jaoks. Niglas käis seal kolm korda ja veetis kokku viis kuud, filmides igapäevaelu, rituaale ja ka eestlast selle keskel.

Alates 2006. aastast elabki Park suure osa aastast reservaadis. Ta võeti isegi ühe klanni liikmeks ja talle pandi nimi Tiirlev Kotkas.

"Isegi mina oma esimese lapsega oleme samasse Noa klanni adopteeritud, see juhtus kaks aastat tagasi," lausus Parki abikaasa Maria Park.

Tänaseks tunneb Indrek Park kohalikku maastikku ja loodust nagu oma taskuid.Mees ise nimetab end antropoloogiliseks lingvistiks ehk lisaks keelele sukeldub ta ka kultuuri.

Park on mandani keele viimane kõneleja

Parki välitööd ei meenuta võibolla omaaegsete maadeavastajate seiklusi – valdavalt on see eakate inimestega lobisemine – aga tegelikult on see väga spetsiifiline ja ülimat pedantsust nõudev töö. Alustades kasvõi sellest, et märkmed tehakse erilisele kuhtumiskindlale paberile, sest elektroonsed sissekanded võivad hävida või formaadid muutuda.

"Kõik ikkagi algab paberist ja pliiatsist. Mul läheb iga kuu läheb üks pastakas. Viis kilomeetrit, viis miili, see on siis peaaegu kaheksa kilomeetrit tinti. Ma olen üks väheseid inimesi, kes maailmas veel kirjutab nii palju," nentis Park.

Maailmas on praegu kuni 6900 keelt, millest 1500 on otseses väljasuremisohus. Hidatsa keele kõnelejaid on alles umbes 70, arikara keele 1-2 ja mandani keele viimane kõneleja lahkus 2016. aastal ehk Park on viimane, kes seda oskab.

"Irooniline olukord, kui keele viimane rääkija on surnud ja ainus rääkija on antropoloog," kommenteeris Park.

Ta lisas, et hidatsa keele sõnaraamatu tegemisele on kulunud juba 14 aastat, mandani keele omale kuus aastat. "Ma alati mõtlen, et see on üks kõige üksildasem töö, mida saab inimene teha – üksinda koostada sõnaraamatut," nentis Park.

Kaasa ei aita ka asjaolu, et Põhja-Ameerika indiaanikeeled on väga keerulised. "Navaho keeles on arvutilingvistid kokku lugenud, et ühel verbil võib olla kuni 240 000 erinevat vormi. Tegemist on polüsünteetiliste keeltega, mis tähendab seda, et kui meie keeled on suhteliselt analüütilised –meil on erinevad sõnad ja sõnade vahel saab pausi pidada. Näiteks kui ma ütlen, et tundub, et ilm muutub. Kui ma ütlen sama lause arikara keeles, kui ma kirjeldan, mis ümberringi toimub, siis see on üks fonoloogiline sõna, kus pausi ei saa pidada. Kui see kirja panna, siis see on terve rea pikkune," selgitas Park.

Eestlane on küll Indiana ülikooli hingekirjas, aga tema palk tuleb hõimuvalitsuselt. Mitme keele sõnaraamatute, grammatika ja õpikutele lisaks telliti temalt hiljuti keelekümbluse projekt, et tema kui mandani keele viimane rääkija ning veel mõned inimesed, kes seda passiivselt oskavad, teeksid kohalikus lasteaias keelekümblust.

"Seda oli isegi natukene humoorikas vaadata kõrvalt, et uskumatu, et Eestist, Tartust pärit Indrek õpetab indiaanlastele nende oma keeli. Ta on seal väga hästi vastu võetud ja nad loodavad justkui, et ta teeb imesid," rääkis Maria Park.

Indrek Park nentis, et keelekümbluse programmide seast leiab nii neid, mis on olnud edukad, kui ka neid, mis soovitud tulemusi andnud ei ole. "Seda on tehtud maailmas, kolm või neli näidet on, kus on õnnestunud. Aga samas on, ma tean, üle 100 keelekümblus programmi, mis on edutud olnud aastakümnete järel ka," sõnas Park ja lisas, et veel on vara öelda, milliseid tulemusi tema juhitav keelekümbluse programm endaga toob.

"See, et sa oled ühe keele ainus rääkija maailmas, tähendab suurt vastutust. Ja see ei ole nii, et ma nüüd väsisin ära, enam ei jaksa, et küll teised teevad. Pole kedagi teist," ütles Liivo Niglas.

Keelte salvestamiseks on jäänud vähe aega

Indrek ja abikaasa Maria elasid oma tänaseks kolmeaastase lapsega pikka aega reservaadis, aga suve lõpust alates jäi pere Eestisse ja Indrek sõitis tagasi. Kokkuleppel hõimuga veedab eestlane kaheksa kuud aastas seal, neli kuud võib viibida mujal. Paljuski koduigatsusest on Pargi suur unistus luua ühel päeval Eestisse hääbuvate ja eksootiliste keelte instituut.

"Mida praegu on vaja teha, on vaja lihtsalt saata välitöödele doktorante, tudengeid, teadlasi lihtsaid keeli salvestama, üles kirjutama, viimaste rääkijatega tööd tegema. Meil on pärast sajandeid aega, et seda kõike organiseerida ja analüüsida. See ei ole lihtsalt ainult sentimentaalsusest või mingisugusest romantismist neid asju vaja teha. Siin on ikka tõsine teaduslik väärtus kõikidel nendel andmetel. Kahjuks ei tee seda aga maailmas mitte keegi," nentis Park.

"Sellist instituuti pole olemas. Kui palju raha pannakse selle alla, et pandat elus hoida või dokumenteerida viimaseid kilpkonni Galapagosel ja samas me oma keeltega, kultuuriga mitte keegi seda ei tee. Aega on tegelikult vähe, aega on võib-olla ainult mõned kümned aastad," lisas Park.

Novembri alguses linastub PÖFF-i raames ka Liivo Niglase film "Keelepäästja", mis räägib Indrek Parkist ja tema ponnistustest.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: