"Võib-olla ongi parem näidata 1939. aastat enne kui see pime Nõukogude okupatsioon pihta hakkab. Kõik on puhas, ilus. Majakatused on punased, autod on pestud, isegi siis kui nad sõidavad poriteedel."

Kuigi ta tõdes, et režissöör Margus Paju on oma tööga hästi hakkama saanud, tuleb arvestada sellega, et tal oli topeltväljakutse.

"Kes on lugenud Toomas Sildami väga huvitavat intervjuud Tiit Aleksejeviga, kus ta räägib filmi taustast, siis tegelikult oli see film esialgu mõeldud seriaalina, aga "Pank võttis talt rahaämbri eest ära ja ta pandi kokku filmina. See andis natuke tunda."

Anvelt lisas, et seda tajus ta juba enne Aleksejevi intervjuu lugemist. "Midagi mõnes kohas nagu ahmib õhku, raske on hingata. Tahaks rohkem teada saada." Tema sõnul ei ole see päris klassikaline spioonidraama, vaid Poirot'- ja Maigret'-taoline politseidraama, kus sündmuste keskel on spioonid või topeltagendid.

Ta sõnas, et ajaloofilmina seda vaadata ei tasu, sest tegemist on siiski spioonidraamaga. "See on väga hästi välja tulnud põnevik, kus on nii tulistamist, seksi kui ka peanuputamist, et kes see riigireetur ikkagi on."