Leelo Tungal tundis Siberist naasnud ema nähes pettumust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Kui kirjanik Leelo Tungal oli kolme ja poole aastane, viidi ta õpetajana töötav ema Siberisse, kust ta õnneks aga nelja ja poole aasta pärast tagasi Eestisse naasta võis.

Tungal tõdes, et alguses elas ta ema ära viimist raskelt üle ja hüüdis öösiti memme järele. Isa ja teiste toel suutis ta lõpuks aga olukorraga kohaneda. "Mul on vedanud inimestega. Meil ümbruskonnas oli väga palju häid inimesi ja ka isapoolne suguvõsa võttis meie elust väga osa. Isal oli kaks õde ja ilma nendeta ma ei kujuta ette, mis ma oleks selga või jalga pannud," meenutas Tungal Vikerraadio sates "Käbi ei kuku…".

Kui ema neli ja pool aastat hiljem taas koju naasis, tunnetas Leelo esiti nende vahel ka teatud lõhet, sest ta ei olnud ema siiski aastaid näinud. "Samas oli see siiski üks õnnelikumaid lugusid. Ma arvan, et pooled abieludest läksid sellises olukorras lõhki," rääkis Tungal ja lisas, et tema isa emast lahutada ei tahtnud.

Pärast aastatepikkust emata kasvamist tundis Tungal taas ema nähes kerget pettumust. "Isapoolsed õed keelasid meil isaga raudteejaama emale vastu minemast, vaid ütlesid, et nad lähevad ise vastu. Meie ootasime kodus. Nad viisid ema, kes tuli vangiriiete ja suure kohvriga, kõigepealt juuksurisse, tegid lokid pähe. Viisid kleidipoodi ja ostsid mingid kingad jalga, et ta ei oleks mingi puslakiga vang, keda oli Balti jaamas näha, vaid oleks ikkagi daam. Aga minu jaoks oli siiski ema pettumus, sest ma olin pilte vaadanud ja isa oli kogu aeg rääkinud, kui ilus meie memme on – nagu Lumivalgeke. Ja siis tuleb väike külmavõetud näoga naine, kuigi lokid peas ja ilus kollasekirju kleit seljas, aga ma arvasin, et see ikkagi ei ole mu ema," meenutas Tungal taaskohtumist.

Üksiklapsena üles kasvanud Leelo tundis end tihti ka üksikuna. "Ma kangesti tahtsin teiste lastega lävida, aga meie kandis ei olnud neid eriti," nentis Tungal ja lisas, et üritas isegi teatris võõraste lastega sõbraks saada. Üksildusele vaatamata sattus Leelo tihti igasugustesse seiklustesse – olgugi et ta neid enda sõnul tegelikult kunagi ei otsinud ega armastanud.

Tungal rääkis ka, et justkui kompensatsiooniks selle eest, et tema emal ainult üks laps oli, sai too endale kolm lapselast – Maarja, Kirke ja Anna-Magdaleena.

Maarja Kangro, kes emaga sarnaselt kirjaniku elukutse on valinud, meenutas saates, et kord tekkis neil Kirkega idee ise Anna-Magdaleenat kasvatama hakata, sest tundus, et vanemad ei saa sellega ise piisavalt hästi hakkama. "Me olime aru saanud, et meie vanemad on tõelised boheemid. Nad on sellised loominguinimesed, kes ei suuda ikka lapse kasvatamisega õige ranguse ja karmusega hakkama saada ja me otsustasime teda spartalikult kasvatama hakata," rääkis Kangro ja lisas, et nad viisid õe külma duši alla, spordiväljakule ja kõrge poomi peale.

"Poom oli kõrge ja laps muidugi kartis seda ja siis kui me vaatasime, et ta ei liigu ega liigu edasi isegi siis, kui me tal käest kinni hoiame, siis me leidsime, et temast küll asja ei saa ja ega meie teda ka kasvatada ei saa," meenutas Kangro.

Ta tunnistas, et hilisemas elus tundis ta aeg-ajalt ka, et vanemate poolt on latt kõrgele seatud ja seetõttu ei julgenud ta pikalt oma loominguga lagedale tulla ja kaalus ka teisi karjäärivalikuid, kuid lõpuks sai Maarjast siiski samuti kirjanik. "Näis, et kõige suurem nauding on teha omaloomingut. Loomingulises maailmas oled sa jumal, sina lood selle omaette väikse universumi ja see on ülim tipp, milleni inimene võib üldse jõuda, et temast saab enesest looja," rääkis Kangro.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: