Polaaruurija Timo Palo: oleme 50 aastaga Eestis talvest kaotanud umbes kuu aega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Video: ERRFoto: Merily Malkus/ERR

Saates "Hommik Anuga" oli külas polaaruurija Timo Palo, kes on käinud nii Arktikas kui ka Antarktikal ning teab, kui väike ja jõuetu on inimene kõige selle ees. Ta rääkis polaaralade olukorrast kliimasoojenemise ajal ja sellest, kuidas koroonapandeemiat võib vaadata kui looduse viisi inimestele koht kätte näidata.

Palo rääkis, et polaaralad ongi teda võlunud seepärast, et seal tunneb ta oma väiksust loodusjõudude ees. "See on nagu Seiklus suure algustähega."

Lumest ja talvedest rääkides tõdes Palo, et Eesti eelmine talv oli suur üllatus talle endalegi. "Minu eluajal ei ole sellist olnud. 2007–2008 oli võrdlemisi soe talv, aga kui siis oli keskmine temperatuur miinuspoolel, siis nüüd oli see plusspoolel."

Kui võtta, et klimaatiliseks talveks peetakse Eestis püsivat lumikatet ja külma ilma, siis võib Palo sõnul öelda, et talve oli sel aastal Eestis kolme päeva jagu veebruari lõpus. "Päris nukker."

Ta märkis, et samas ei saa panna teaduslikult üksikuid ekstreemseid sündmusi ritta ja öelda, et see ongi kliimasoojenemine. "Sa pead vaatama pikemaid aegridu, kuigi kindlasti on need märgid, mis sellele viitavad ning soojemaid talveid hakkab järjest rohkem olema."

Samas usub Palo, et viimane talv oli selles mõttes erandlik, et see ei tähenda, et järgmine tuleb veel hullem. Pigem tähendab see seda, et erakordselt sooje talvesid juhtub sinna sekka aina sagedamini ja üldine soojenemine toimub sellele vaatamata.

"Kui me vaatame pikaajalist trendi, siis oleme Eestis viimase 50 aastaga talvest kaotanud umbes kuu aega. Peamiselt kevade, aga osaliselt ka sügise arvelt, et meie talv on umbes kuu aja võrra lühem."

Ta ütles, et tänaste kõige paremate teadmiste juures ei näi miski viitavat, et kliimasoojenemine oleks looduslik. "Seal võib olla teatud looduslik variatsioon sees, sest kliima muutub kogu aeg ka vaatamata sellele, et inimene seda muutust paisutab. Ta muutunud ajaloos ka, aga need muutused on palju pikaajalisemad."

Timo Palo saates "Hommik Anuga" Autor/allikas: Merily Malkus/ERR

Palo lisas, et paljude teadlaste sõnul on inimtegevus kliimasoojenemist sedavõrd võimendanud, et ilma inimtegevuseta peaks kliima mõnevõrra jahtuma. "Üks tagajärg, millest räägitakse palju, on see, et kliimasoojenemine paisutab äärmusi – põuad, kuumalained, võib-olla ka tormid. Need ikka tugevnevad ja võimendavad meie elu paratamatult."

Koroonaviiruse ja selle ohjeldamise keerukusest rääkides sõnas Palo, et loodus näitabki inimestele kätte, kui haavatavad nad tegelikult on ootamatutele muutustele. "Oli teadlasi, kes hoiatasid, et tõenäoliselt õige pea võib tulla midagi zoonootiliste haiguste, loomadelt inimestele liikuvate viiruste puhangu laadset."

Arvestades seda, kuidas inimkond on loodust ja planeeti laiemalt kohelnud, on see Palo sõnul oodatav tagajärg. "Praegu on väljasuremisohus hinnanguliselt miljon liiki. Aga elurikkus on nagu nabanöör, mis meid loodusega seob. Kui me selle läbi lõikame, siis meil pikka pidu ei ole."

Palo sõnul on see ka meie parim immuunsüsteem. "Kui me sedasi oleme siin toimetanud, siis ühel hetkel hakkavadki viirused ja patogeenid võimutsema ning tekivad ka puhangud."

Ta lisas, et mõnes mõttes võib seda vaadata kui looduse iseregulatsiooni mehhanismi. "Meie keerame mingid asjad untsu ja loodus näitab meile koha kätte. Aga ma arvan, et meil tuleb olla valmis ka uuteks üllatusteks võib-olla."

Planeedil ei ole enam sisuliselt kohta, kuhu inimmõju ei ulatu, sõnas Palo. "Kui me võtame plasti ookeanis, siis seda leitakse täna Antarktika puursüdamikest. See talletub kihthaaval tulevastele põlvedele. Nemad leiavad seda ka sealt. Arktika merejääs on mikroplast sees. Teadlased hindavad, et 90 protsendil merelindudest on plast maos."

Ta rääkis, et isegi kui võtta pool planeeti kaitse alla, siis kaudselt läbi kliimamuutuste mõjutaksid inimesed ka seda osa, mida nad kaitsevad, sest ka see on stressitegur.

Timo Palo saates "Hommik Anuga" Autor/allikas: Merily Malkus/ERR

Kui Arktika merejää sulamine on olnud Palo sõnul mõnda aega väga erakordne ja globaalsest keskmisest umbes 2,5 suurem, siis Antarktika on senini end selle eest suutnud puhtalt loodusgeograafilisest asukohast tulenevalt kaitsta.

"Ta on manner, mis on erinevalt Arktikast ümbritsetud ookeanist. Sellel on mitu kilomeetrit paks jääkiht ja see on kui üks suur sügavkülmik ehk see manner tekitab teatud määral omaenda kliima. Ta kaitseb seda piirkonda või kliimasüsteemi ka võrdlemisi hästi väliste mõjude eest."

Samas on Palo sõnul Antarktikal piirkondi, mis on sulamisest väga tugevalt mõjutatud. "See pole sama mis Arktikas, kus põhiliselt toimub õhtutemperatuuri tõus ja sellest tulenevad tagajärjed, vaid on peamiselt seotud tuulte suuna muutusega ja sellega, et soojemat ookeanivett tuleb üha enam Lääne-Antarkise ja Antarktika poolsaare piirkonda."

Seal on Palo sõnul piirkondi, mis soojenevad sama kiirelt kui Arktika, veel kiiremini või isegi kuus korda kiiremini kui on globaalne keskmine. "Viimasel ajal on hakatud märkama, et soojenemine võtab võimust juba ka Ida-Antarktises, mis senini pigem jahtus. Ka seal hakkavad liustikud sulama ja merejää kahaneb, mis siiamaani Antarktises kasvas."

Samas on tema sõnul väga vara on öelda, mida see tähendab, aga kui Antarktises peaksid liustikud hakkama samamoodi sulama, siis on sel väga ulatuslikud globaalsed tagajärjed.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: