Tallinna ülikooli emeriitprofessor Talvi Märja sai elutööpreemia töö eest andragoogika vallas täiskasvanute haridussüsteemi algatajana, Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas kooli asutamise eest ja zooloog Aleksei Turovski oma zooloogiliste jutustuste eest. Keegi neist ei nõustunud väitega, et inimene pole loomupäraselt aldis õppima.

"Inimene on loomult uudishimulik," sõnas Belovas, kuigi nõustus, et inimene on loomult ka laisk.

"Olgu ta laisk, aga kui ta tunneb huvi, siis ta õpib igal juhul," lisas Turovski.

Märja sõnas, et kedagi vägisi õppima panna ei saa, sest teadmisi kellelegi anda ei ole võimalik. "Võimalik on ainult luua sellised tingimused ja selline keskkond, et ta saab õppida. Kui ta ei taha, siis ei aita mitte midagi."

Märja sõnas, et ei ole ka nõus sellega, et inimesed ei taha õppida ja nad on laisad. "Juba täna oleme jõudnud sinna, et Eestis 25–64-aastastest inimestest üle 20 protsendi õpib. Kas see on vägisi tehtud? Kindlasti mitte," sõnas ta.

"Vastupidi. Tänapäeval tahavad ka paljud täiskasvanud õppida. Päris väikeste või noorte hulgas võib olla teatud periood, kus ei taha õppida. Aga ei ole nii, et see on kõik vägisi," lisas Märja.

Belovas tõdes, et see on selge, et õppimine on raske töö. "Aga kui keskkond on selline, et kõik õpivad."

Kui Belovas läks Noarootsi, teadis ta, et tema koolis ei hakka lapsed kahekaupa vahetunnis koridoris jalutama nagu Nõukogude ajal ega laupäeviti koolis käima.

"Tol ajal ei pidanud vanemad enam laupäeviti tööle minema, aga lapsed pidid kooli minema. Nad ei tahtnud seda. See oli nii lihtne jagada need mõned tunnid nädala peale ära."

Selle käigu peale kutsuti aga Belovas haridusosakonda vaibale. "Küsiti, et kuidas nii saab teha. Ma ütlesin, et minu meelest saab hästi – õpilased on õnnelikud, lapsevanemad on õnnelikud. Ainukesed, kes rahul pole, on naaberkoolide õpetajad."

Turovski märkis, et õppimine on teistel – püsisoojastel kõrgematel selgroogsetel loomadel – palju paremini organiseeritud kui inimestel.

"15 000 liiki, 5000 imetajat, 10 000 linnuliiki – nad ei kasuta mitte keegi õpetamise protsessis vitsameetodit. Nad ei karista õpilasi, nad keelavad neid. Keelavad nii, et keelata saanud õpilane satub vaimustusse. See on võimas motivaator. Edasi on sotsiaalne imitatsioon. Ideaalne organisatsioon."

Belovase sõnul on Noarootsi gümnaasiumis suurim karistus see, kui nad saavad õpilase nädalaks ajaks koju elu üle järele mõtlema. "Meie õpilased olid väga õnnetud, kui oli koroonakriis ja nad ei saanud kooli tulla. Nad olid tõesti õnnetud."

Kuigi Märja pole ise õpetaja, tõdes ta kõrvaltvaatajana, et talle tundub, et õpetajal pole klassis enam õigusi. "Kui nad midagi teevad, siis kohe reageerivad sellele lapsevanemad ja õpilaste õigused on suuremad kui õpetajatel. See peaks olema siiski tasakaalus, et koos kohustustega peaksid olema õpetajatel ka õigusi seda protsessi edasi ja läbi viia."

Belovas ütles, et olukordades, kus vanemad ründavad õpetajaid, on vaja direktoril võtta juhiroll ja hoida õpetajaid. "Meie koolis neid muresid ei ole. Meil on väike kogukond ja meile ei sobi selline käitumine, et õpetajad saadetakse kuhugi kaugele."