Tiiu Kuurme: raamatud olid kui kompensatsioon nõukogude aja koledale reaalsusele
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme tõdes lapsepõlve meenutades, et tol ajal polnud vanematel kuigi palju aega laste ja nende kasvatamisega tegeleda, sest olmetegevused nõudsid suuremat tähelepanu. Nii kujunes üheks Tiiu kasvatajaks hoopiski Ervita küla raamatukogu.
"Ma olin seal raamatukogus alaline tegelane. Tarisin koju raamatuid, ema ostis ka nii palju raamatuid, kui ta tollal maaoludes kätte sai. Ma lugesin end hingetuks. Ma lugesin neid raamatuid ja avastasin endale maailmu, mida igatseda. See oli ka nagu kompensatsioon tollasele küllaltki tuimale, ropule ja koledale reaalsusele, mis oli see nõukogude võim Eesti maakohas," rääkis Tiiu Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".
Ka Tiiu pedagoogika huvi sai alguse tänu ema raamaturiiulile, kust ta leidis Anton Makarenko "Pedagoogilise poeemi". "Oi ma lugesin seda risti ja põiki. Selle "Pedagoogilise poeemi" kõrval oli siniste kaantega raamat ja ma tõmbasin selle ka välja. See oli "Nimed marmortahvlil". Need kaks raamatut olid avalikult nõukogude ajal kõrvuti. Nii et neid oli ikka tore võrdlevalt lugeda küll," meenutas Tiiu.
Kasvatusteadlase ametile vaatamata nentis Tiiu, et emaks olemiseks ei saa keegi tegelikult valmis olla ja ka talle endale tuli emaks saamine šokina. Ta selgitas, et lapse sündimisest on loodud ilus kuvand, kuid tegelikult tähendab vanemaks saamine ka seda, et enda vajadustest tuleb mõneks ajaks täiesti lahti öelda.
"Tegelemine kasvatusteaduslike teooriatega ei tee mitte kellestki professionaalset ema. See emaks olemine sünnib mingisugusest sisetundest, meeleolust, arusaamadest... See on igavene kirju tegurite komplekt, et kuidas siis ikkagi saadase emaks. Minul segunesid ühelt poolt arusaam, kui palju lapsed tegelikult vajavad vanemaid ja ema. Teiselt poolt nende aegade vaesus ja olmeline viletsus. Kolmandalt poolt aga eneseteostussoov erialaselt," rääkis Tiiu.
Aastaid pärast oma laste sündi tutvus Tiiu waldorfpedagoogikaga ja temast sai selle suur austaja. "See, kuidas inimese last oleks vaja kasvatada, selleni ma jõudsin ise siis, kui mu lapsed olid ikka tublid teismelised. Siis ma puutusin kokku waldorfpedagoogikaga. Sain waldorfpedagoogilist kirjandust Soomest ja õhku ahmides lugesin, mismoodi on võimalik suhtuda lapsesse, kes laps on, mida ta vajab, kuidas teda kasvatada, milline on kool... Ütleks, et täiesti šokk oli selle kõige teada saamine ja siis muidugi muutusid ka mu enesevaated asjadele päris palju," meenutas Tiiu.
Näiteks on aastate jooksul muutunud Tiiu suhtumine sellesse, kas lapsi peaks füüsilise vägivalla abil kasvatama või ei. Tiiu tõdes, et ta ise sai lapsena aeg-ajalt karmi kätt tunda küll ja tol ajal oligi selline karistamine normaalne. Normaalsuseks peeti seda ka siis, kui Tiiu enda lapsed väiksed olid. Tiiu poeg Kaur Kuurme meenutas saates, et ta sai lapsepõlves asja eest füüsiliselt karistada küll, ent on oma lapsi kasvatades otsustanud seda mustrit murda.
"Ma tahaksin uskuda, et me oleme nii kaugele arenenud, et see ei peaks enam olema teema. Võib olla ma olen idealist, aga ma olen oma lastelt ka andeks palunud, et nad on neid nähvakaid saanud. Mul on piinlik selle pärast ja ma ei teeks seda mitte kunagi enam," rääkis Tiiu ja lisas, et füüsiline karistus alandab inimest, ent last ei tohi alandada, vaid temast tuleb lugu pidada.
Mustreid üritas lapsi kasvatades murda ka Tiiu ise. Näiteks oli tema sõnul toona normaalne, et lapsi kasvatati üles mentaliteediga, et poeg pärib talu. Tiiu tahtis aga sellist suhtumist vältida ja kasvatas nii oma poega kui ka tütart võrdsetes tingimustes ja neid võrdselt koheldes.
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: "Käbi ei kuku..."