"Pealtnägija" | Priit Võigemast enda karjäärist: olen tõesti vist õnneseen ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kristjan Pihl vestles "Pealtnägijas" harva intervjuusid andva armastatud näitleja Priit Võigemastiga ja uuris, mis on tema loomingulise tippvormi saladus.

Me oleme näinud teda suhtepuntras abielumehena ("Teesklejad"). Töönarkomaanist panagajuhina ("PANK"). Automüüjana, kel on tööl liiga palju vaba aega ("Alo"). Koolipoisist vabadusvõitleja ("Nimed marmortahvlil") ja kiusliku naabrimehena Eesti kirjanduse tüvitekstide põhjal vändatud mängufilmis ("Tõde ja õigus"). Kui lisada siia loetellu sadakond lavastust erinevates Eesti teatrites, muusikalid ja lastesaated, siis on selge, et 40-aastane vabakutseline näitleja, lavastaja ja kahe lapse isa Priit Võigemast on üks universaalsemaid ja nõutumaid Eesti lavajõude.

Ka kolleegidel jagub Võigemasti kohta vaid kiidusõnu.

"Ta on mingis mõttes nagu Ferrari, ta lihtsalt läheb ja hästi kiiresti. Ja siis vahel vaatab, et kus need teised jäid. See teine ei ole seal taga kehvem, ta on Volvo, suhteliselt hea auto, aga tal ei ole seda kiirendust," rääkis Võigemasti endine abikaasa ja pikaaegne kolleeg Evelin Võigemast.

"Temas on see tugevus olla see keskmine punkt, mille ümber kõik muu tiirleb ja ta kannab selle välja," ütles filmi "O2" režissöör Margus Paju.

Mitmed kolleegid väidavad ka, et Võigemast on hetkel elu tippvormis. Sellega nõustub ka näitleja ise. "Jah, ma ilmselt olen vist jah sattunud sellisesse positsiooni, et ma saan valida. Vähemasti praegu on niimoodi olnud, et ma ei ole õnneks pidanud võtma vastu ühtegi sellist tööd, mida ma tegelikult ei tahaks teha," rääkis Võigemast.

Koolis teistest alati sammu võrra ees

Raplamaal Alu alevis üles kasvanud Võigemast oli nooruspõlves mitmekülgselt andekas, õppis muusikakoolis, tegi bändi ja sai esimesed näitleja-ristsed kooli teatritrupis. Etendusi vaatama sattus ta haruharva ja ka siis ilma suurema põlemiseta. Gümnaasiumi lõpetajana otsustas Võigemast saada aga hoopis helirežissööriks ja andis 1998. aastal vastaval erialal Pedas ka juba dokumendid sisse. Pooljuhuslikult sattus ta sõbra tuules lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele, pääses Elmo Nügangeni kursusele ja edasine – nagu öeldakse – on ajalugu.

Koos mitmete kursusekaaslastega liitus ta 2002 Viljandi Ugala teatriga. 2007 sündis kursuseõest näitleja Evelin Pangega esimene laps ja noor isa kolis Tallinnasse. Järgnevatel aastatel sai temast Nüganeni juhitava Linnateatri üks raudvarasid, kes figureeris episoodiliselt nii teleseriaalides kui väiksema eelarvega filmides.

"Kui me koolis õppisime, oli ta ka see, kes kogu aeg oli teistest sammu võrra ees. Ise ta ei taha sellest jutust midagi kuulda: "Ah mis asja mina, ma olen kõik ära petnud". See on aga reaalsus. Ma ei oska küll öelda tema karjäärist mingit rolli, mille kohta saaks öelda ebaõnnestumine," meenutas Evelin Võigemast.

Priit ise on enda suhtes aga kriitilisem. "Ma pigem arvan, et et kui kogu filmitud materjal, mis ma kunagi kaamera ees olen teinud, kui kogu see materjal ette võtta, siis 90 protsenti sellest on ikkagi nagu kehvakene," rääkis ta.

"Igasuguseid naljakaid momente on küll olnud, kus ma olen mõtelnud, et appi, kuidas ma sellisesse olukorda nüüd olen sattunud. Ükskord oli üks lühifilm, kus ma kell neli hommikul mingisuguses rabalaukas võitlesin surnud forelliga. Kuidas see niimoodi on läinud, et ma sellist asja siin teeme?" meenutas Võigemast lõbusalt.

Spiooniroll tekitab ebamugavusi

Ehkki ta oli suurel ekraanil näiteks Nüganeni tehtud filmis "Nimed marmortahvlil", siis seniiti tõusis karjäär seoses Eesti 100. juubeliaasta filmiprojektidega. Kui kõrvale jätta laste- ja dokumentaalfilmid, oli Võigemast kandvas osas pea kõigis olulistes ekraaniteostes. Nende seas näiteks "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul", "PANK" ning "Tõde ja õigus". Kõige uuemas, oktoobris kinolinale jõudvas filmis "O2" mängib Võigemast hoopis spiooni. Selles rollis Võigemast end aga kuigi mugavalt ei tunne.

"Spiooniameti juurde käib see, et ta peab endaga kaasas kandma kohutavas koguses saladusi, aga vot mulle saladuste kaasas kandmine ei sobi," tõdes Võigemast.

"O2" viib vaataja 1939. aasta Molotov-Ribbentropi pakti aegsesse Eestisse. Võigemasti kehestatav sõjaväeluure kapten Feliks Kangur naaseb kodumaale, et uurida oma ametivenna salapärast surma. Jälgi ajades joonistub aga üha selgemalt välja Punaarmee Eesti okupeerimise plaan.

Filmi režissöör Margus Paju teadis juba uue filmi käsikirja ette valmistades, keda peategelase rollis parema meelega näeb. Sealt edasi hakkas ta filmi sündmusi kerima juba Võigemasti persoonist tulenevalt.

"Kuna see film mõnes mõttes temaatiliselt tegeleb sellise aastaga ja selle kuuga ja sündmusega, mille kohta on palju küsimusi, siis mõnes mõttes on ka see peategelane natuke sellest lähtuv. Ta on natuke selline mees, kellele on natuke raske sõrmi taha saada, mis mõnes mõttes on ka üks asi, mis toob meid natuke meie tänase kohtumise peakangelase Priit Võigemastini. Ta on kindlasti üks mees, kelles on mingi saladus," rääkis Paju.

Võigemast sõnas, et tema teadmised luurajatest põhinevad raamatutel ja filmidel. "Näiteks see maailma kõige kuulsam luuraja ilmselt James Bond, keda me kõik siis teame. Reaalne luuraja töö ei ole kaugeltki nii glamuurne, see kulgeb vist väga-väga vaikselt, enamasti üksinduses, kirjutades pikki aruandeid ja memosid," kirjeldas Võigemast.

Et 80 aasta taguste sündmuste taustu ja ajastu vaimu paremini tunnetada, konsulteerisid filmitegijad ajaloolaste ja luurevaldkonna spetsialistidega. Ühel kohtumisel salateenistuse töötajaga osales ka Võigemast ise.

"Kui üks luurajaid saab aru, et teda jälgitakse või jälitatakse näiteks, siis selline kirjutamata reegel on, et silma ei vaata, sest see on väidetavalt kohutavalt alandav. Sa võid olla küll teadlik ja anda kuidagi muud moodi märku, et ma tean, et, et sa jälitad mind. Aga see, et ma keeran ümber õla, vaatan silma – see on väga alandav," rääkis Võigemast.

"O2" võtetel juhtus Võigemastiga aga õnnetus. "Mul juhtus üks niisugune mütoloogilist laadi õnnetus siis, kannakõõluse totaalrebend. Ega ta mõnus ei olnud. Ma sain ka suhteliselt kiiresti ise aru, et nüüd tuleb üks pikk-pikk paus. Et see ei ole selline asi, et noh, ootame siin tunnikese või ootame paar päeva või nädala ja siis lähme edasi. See nõudis ikkagi kirurgilist sekkumist. Selle konkreetse vigastuse puhul on niisugune minimaalne taastumise aeg pool aastat," ütles Võigemast.

Pole pidanud ühtegi tööd raha pärast tegema

Tänavu kevadel, kui maailma tabas pandeemia, pidi Võigemastil lavale jõudma teatritükk "Lehman Brothers", mis räägib 2007. aasta majanduskriisi sümboliks kujunenud panga saamisloost. Nagu paljud teised tööd ja tegemised jäi seegi Eestis kehtestatud eriolukorra tõttu ajutiselt pausile, aga kui tükk mõne nädala eest esietendus, oli see Võigemasti sõnul parem kui oleks kevadel olnud. Omaette paralleel on, et lavastus ajastub perioodi, mil maailm on järjekordse kriisi lävel.

"Alati sellised suured kriisid mõjutavad või puudutavad ikka kõige valusamalt tavalist inimest, kes on endale näiteks kodulaenu võtnud või harjunud iga päev rahulikult tööl käima ja siis järsku on pankrot ja sul ei ole tööd ja ei ole ka võimalust seda laenu tagasi maksta, et noh, loomulikult see teeb ärevaks," kirjeldas Võigemast.

Ta lisas, et on ka ise selline inimene, kes majandusliku olukorra pärast muretsema peab. "Nagu igasuguste ametitega, mis on natukene nagu avalikud – seda glamuuri ja sära on seal ümber natukene rohkem, kui seal tegelikult sees on. See on ikkagi töö ja selleks, et leib laual oleks ja oleks võimalik ka midagi leiva peale panna, selleks tuleb ikkagi iga päev käia ja teha seda tööd," rääkis Võigemast,

Ainult raha pärast ta seni aga ühtegi tööd pole pidanud tegema. "Või siis on tegemist jällegi sihukese kavala psühholoogiaga, et aju teeb selle tehte ära – et jah, see töö tegelikult on väga huvitav, huvitab mind ja see raha on lihtsalt nagu kaasnev nähtus seal," sõnas Võigemast.

Aastate jooksul on ta sisse lugenud ka mitmeid reklaame. "Ravimireklaame, ma olen küll lugenud mingit nagu nohu ja köha ravimitele ja ka jalaseene reklaami olen lugenud. Mul on selline hea nasaalne pardi hääl. Aga näiteks on mul küll isiklik tõrge olnud ja ma ei ole lugenud näiteks kiirlaenureklaame," rääkis Võigemast.

Tunneb end kui õnneseen

Avalikkuses on põhjalikult lahatud Võigemasti neli aastat tagasi toimunud lahutust ja meie praegune intervjuugi leiab aset tingimusel, et me suhete teemadel pikemalt ei peatu. Siiski kinnitas Võigemast hiljaaegu, et sõprus temast kümmekond aastat noorema Ugala teatri näitleja Laura Kallega, on kujunenud romantiliseks. Kusjuures enne uudise ilmsikstulekut mängisid Kalle ja Võigemast koos Viljandi teatri hittmuusikalis "Once", n-ö teisele ringile jõudnud armastajapaari.

Aastaid tagasi otsustas Võigemast suitsetamisest loobuda. "See oli ka väga-väga-väga suur pahe. Ma suitsetasin kohutavalt palju. Tagantjärele mõteldes nagu olekski mingisuguses vines olnud kogu aeg. Ta midagi ikka teeb inimese ajuga, selline sõltuvus," rääkis Võigemast.

"Poeg ütles mulle ühel hetkel, et kui see veel ühe suitsu teed, siis sa sured ära. Ja siis, jah, sellest mulle piisas," lisas ta.

Ka Võigemasti lastel on väike näitlejapisik olemas. Lisaks sellele on lastel aga ka muid huvisid. "Lennart küll on praegu nagu selles faasis, et tema, vist tahab saada filminäitlejaks. Ma ei tea, kelle eeskujul. Pigem ma arvan, et Johnny Deppi või kellegi teise eeskujul," sõnas ta.

Võigemast tõdes, et on aeg-ajalt õelnud ka sellele, kuidas tal on õnnestunud oma näitlejakarjääriga sellisele tasemele jõuda.

"Viimati tabas mind see mõte, et kuidas mina olen sellisesse situatsiooni sattunud siis, kui oli "Lehman Brothersi" esietendus ja kummardasime koos laval. Minu kõrval oli Guido Kangur ja tema kõrval Mait Malmsten. Neid mõlemaid ma mäletan sellest ajast, kui ma ise laps olin. See mõte jah külastas mind seal etenduse lõpus kummardades ja tundsin sellel hetkel, et ma olen tõesti vist õnneseen," meenutas Võigemast.

Juba käivad Võigemasti uue filmi võtted. Uus film on tõsielusündmustest inspireeritud spordiraama, mis räägib Kalevi korvpallimeeskonna teekonnast laguneva NL viimaste meistrivõisluste võitjatiilile 1991. aastal. Võigemast mängib selles võistkonna mänedžeri, kelle prototüübiks on kurikuulus Riho Soonik

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: