Helen Sildna karjäärivalikust: maailm ei vajanud veel ühte keskpärast klaverimängijat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Carola Madis /ERR

R2 uues saates "Röster" oli külas muusikakorraldaja Helen Sildna, kes rääkis sellest, kuidas muusika teda igal eluetapil saatnud on.

Sildna tõdes, et korraldada on talle alati meeldinud – seda ka juba lapsepõlves, mil ta õel sõbrad külla tulid ja ta seejärel neile kõigile ühiseid tegevusi välja mõtlema hakkas. Ka gümnaasiumis korraldas Sildna näiteks kunsti- ja jõulunädalaid.

Lisaks korraldamisele on ta alati armastanud ka muusikat. Muusikute perre sündinuna oli muusika Sildna lapsepõlveaastate oluline osa ja ta õppis ka ise klaverit mängima. Professionaalset klaverimängijat temast aga siiski ei saanud ja elu viis ta hoopis muusikakorralduse valdkonda. "Ma mäletan seda hetke, kui ma emale ja isale teatasin tähtsalt, et maailm ei vaja ühte keskpärast klaverimängijat veel lisaks ja nii ma otsustasin pigem oma energia panna sellesse, mis jääb pigem lava taha," meenutas Sildna.

Üks tema suurimaid projekte on Tallinn Music Week, mida ta on nüüdseks korraldanud 12 korda. Projekti juures paeluvad Sildnat protsessid ja pidev areng. "Mind ei huvita ühekordsed projektid. Absoluutselt mitte. Mind huvitab mõtestatud protsess ja kui need ühekordsed projektid – nagu näiteks festival kord aastas – on liigendatud mingisuguseks mõtestatud protsessiks, siis nad on kohe huvitavad," rääkis ta.

Sildna tõdes ka, et muusikakorraldaja tööd peetakse tihtipeale väga glamuurseks, ent tegelikult on selles glamuuri väga vähe ja hoopis raske töö on see, mida palju on. "Vahel nooredki tulevad ja kandideerivad, tahavad festivali tiimis olla, sest nad kujutavad ette, et see on selline showbusiness ja rock'n'roll, staaridega pidutsemine… Aga tegelikult ütleme nii, et kui aastas on 12 kuud ja sa võib olla 12 kuud töötadki selle nimel, et üks suur sõu püsti panna, siis seda klaasi kokku löömist on sellest 15 minutit ja ülejäänud aeg on palju tööd," selgitas Sildna.

Oma töö eest on Sildna ka mitmeid auhindu saanud, kuid kui tal oleks valida, kas saada tehtud töö eest au ja kuulsust või jääda anonüümseks, siis valiks ta viimase variandi. "Nii palju, kui sul on positiivsust ja tunnustust, siis sama palju tuleb ka negatiivsust ja kriitikat," tõdes Sildna ja lisas, et anonüümsus võimaldaks tal teatud asju paremini teha.

Sildna meenutas saates ka ühte oma karjääri kõige absurdsemat hetke – Scooter pidi ühe juunikuu õhtu jooksul kahes kohas esinema ja jäi seetõttu Otepää kontserdile viis tundi hiljaks. Kella 23 ajal õhtuhämaruses lavale minema pidanud Scooter jõudis Pühajärve lavale alles hommikul kell neli, mil taevas säras päike ja pidulised väsinud olid.

"Siravas päikeses see asi nägi nii karm välja, et ma ei ole isegi õudusfilmides kunagi näinud midagi nii absurdset. Ma sain kogeda hetke, mis oli täiesti absurdilähedane," meenutas Sildna ja lisas, et tegemist on siiski rikastava kogemusega ja ta on tänulik, et see juhtus. "See oli sürreaalsus kuubis," lisas ta.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: