Liis Lemsalu: pidin alati olema natuke vähem laps, kui ma tegelikult olin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Laulja Liis Lemsalu käis lasteaias Saksamaal, koolis aga Norras. Nendesse riikidesse viis perekonna isa Marek Lemsalu jalgpalluri karjäär. Uus elukoht tähendas aga ka uute olude ja inimestega kohanemist, mis aeg-ajalt raskeks osutus.

Näiteks ei tahtnud Liis üldse lasteaias käia ja läks sinna alati nutuse näoga. Tihti said tema mängukaaslasteks hoopiski vanemad inimesed. "Suur inimene üritab ka lapse tasemele tulla ja mängida mis iganes mängu me siis mängisime, aga see ei ole päris see. Ma pidin alati olema natuke vähem laps, kui ma tegelikult olin," tõdes Liis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Ta lisas, et üritas alati olla hästi tubli ja pahandusi mitte teha, sest sai aru, et isal on suured plaanid käsid "Tuleb toetada ja mitte kurta või vinguda," ütles Liis.

Eriti raskelt elas Liis aga üle seda, kui Norrast tagasi Eestisse tuldi. Tal olid seal tekkinud oma sõbrad, kellele oli keeruline head aega öelda. Lisaks tuli norrakeelsest koolist eestikeelsesse minna. "Põhimõtteliselt ma alustasin nullist, aga pidin olema samal tasemel nagu Eesti koolilaps, kes oli seitse aastat järjest siin koolis käinud. Kindlasti see oli väga suur amps minu jaoks," nentis Liis.

Keerulise olukorra tõttu algas Liisil musta riietumise periood. "Selline eneseväljendusperiood, kus must oli hingevärv. Ma olin väga kurb ikka," ütles Liis.

Isa Marek ütles, et pidas tütre musta rõivavalikut grunge-stiili osaks, mida ka mitmed teised noored sel ajal armastavat paistsid. "Ma ei näinud seda hingelist musta masendust, sest ta oli nii tark ja väljendas ennast niimoodi, et mina väga aru ei saanud," tõdes Marek ja tunnistas, et Liis on tegelikult elu jooksul vintsutada saanud küll.

Kuigi  esialgu tundis Liis Norra järele suurt igatsust, hakkas ta tasapisi ka enda uute koolikaaslastega suhtlema. Norra sõpradega hoidis ta aga ühendust MSN-is. "Ma sain aru, et peab aktiivne olema, kui ma tahan siin Eestis ellu jääda. Just sotsiaalses mõttes ka. See oli pigem selline iseenese surumine ja piitsutamine, ma ei tahtnud seda teha, ma ei tahtnud suhelda Eesti lastega või nendega tuttavaks saada. Mul oli nendest suhteliselt ükskõik sel hetkel, sest minu jaoks oli ainult Norra, Norra, Norra," meenutas Liis.

Peagi läks olukord aga paremaks. "Kui see kriisiperiood – ütleme aasta, poolteist – üle sai, kui juba sõbrad tulid ja ta WAF-i laulma läks, siis hakkas asi üle minema ja siis oli ka mul tütre jaoks rohkem aega," meenutas Marek.

Kuigi laulu ja tantsuga tegeles Liis ka lapsepõlves, tuli isale Liisi lauljakarjäär üllatusena. Väiksena tundis Liis tegelikult alati suurt lavahirmu – näiteks klassi ees luuletust lugedes tundis ta, kuidas kogu veri näkku valgus.

Seevastu Mareki jalgpalluri karjäär tema vanematele üllatusena ei tulnud – Marek oli väiksest saati spordipoiss olnud ja jalgpalliväljakul väga osav.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: