Pealtnägija | Vikaardiakon Igor Gräzini mitmed vaated lähevad kiriku pealiinist lahku ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Koloriitne poliitik, saatejuht ja kõiketeadja Igor Gräzin tegi kirevas karjääris järjekordse kannapöörde - temast on saanud EELK-i vaimulik. Kristjan Pihl käis värske vikaardiakon Gräzini jutlust kuulamas ühel hiljutisel pühapäeval Muhu kirikus ja võttis hoopis tema pihile, et rääkida isiklikest deemonitest, mida pole 68-aastasel mehel olnud mitte vähe.

Tartus eesti-vene peres sündinud ja lapsepõlvesuved Venemaal veetnud Igor õppis ülikoolis juurat ja kaitses Moskvas õigusteaduste doktorikraadi, kui üle Nõukogude Liidu rullus perestroika. 1989 valiti ta Eestist NSV Liidu Ülemnõukogusse, jagas kabinetti hilisema Venemaa presidendi Boris Jeltsiniga ja võinuks teha sama lennuka karjääri kui Marju Lauristin või Siim Kallas. Gräzin kasutas aga raudeesriide langemist ja siirdus Ameerikasse Notre Dame'i ülikooli õppejõuks. Seetõttu on Gräzin olnud nii Nõukogude Liidu kommunistliku partei kui ka USA vabariikliku partei liige. Kodumaal kuulus ta 1994. aastal Reformierakonna asutajaliikmete sekka, jõudis viiel korral riigikogusse ning põgusalt, kaheksaks kuuks asendusliikmena ka europarlamenti. Ligi 30 avalikkuses veedetud aasta jooksul on sõnakas mees olnud nii mõnegi sekelduse ja skandaalikese peategelane, kuid nüüd, 68-aastaselt tegi näiliselt täieliku kannapöörde.

"See oli kuskil kuus-seitse aastat tagasi, kus mul olid ikka väga segased arusaamad kõigist nendest vaimuasjadest ja ma läksin rääkima Urmas Viilmaga, meie peapiiskopiga," sõnas Gräzin "Pealtnägijale". "Ta vaatas mulle pikalt otsa, muigas, isegi vangutas kergelt pead ja ütles, et siit samast, kui sa siit uksest välja lähed, kui sa sinna poole keerad, siis hakkab sinu usutee ja kui sa tahad seda teed minna - proovi. Ei tule välja, pole lugu. Tuleb välja - ma arvan, et see peaks sulle meeldima."

Gräzini jutust koorub, et teekond jumalani on kombinatsioon uudishimust ja isiklikest tagasilöökidest. Esiteks, juba 1990. aastate algul Ameerika katoliiklikus ülikoolis õpetades, tekkis arusaamine, et vaimulik ei pea olema olema morn ja igav ning piibli uskumine ei tähenda lahtiütlemist kõikidest maistest rõõmudest. Teiseks, kui Gräzin 1990ndate keskpaigas Eestisse naasis, ei katkestanud ta esialgu sidemeid teisel pool ookeani. See tähendas pikki päevi lennukis, topelt töökoormust, pingeid eraelus ja stressi. Tekkisid psüühilised probleemid, kuni aastal 2000 sattus ta depressiivse atakiga psühhiaatriahaiglasse.

"See on tegelikult niimoodi, aju lihtsalt lakkab töötamast. kusjuures ta lakkab töötamast mitte ainult mõistuses, vaid ka jalad käed ja kõik see," selgitas Gräzin.

"Ma arvan, et depressioon kindlasti on üks selliseid haigusi, mille ajal inimene peab väga sügavuti endasse vaatama, ta tegeleb rohkem kõigi selliste vaimsuse hinge hakkamasaamise küsimustega ja võib-olla see andis väikese tõuke. Ehk kui oled ise olnud puntras, oled leidnud jõudu, saanud abi sellest välja tulla, siis kindlasti on ju soov sedasama teadmist jagada," sõnas Gräzini abikaasa Maret Maripuu.

Diagnoosiks bipolaarne häire

Ametlikult diagnoositi Gräzinil bipolaarne häire, mis tähendab lihtsalt öeldes ülitugevaid meeleolu kõikumisi ja vajab üldjuhul pidevat ravimitega kontrolli all hoidmist. Avalikkus ei teadnud toona probleemidest ja heitlustest muud, kui Gräzini lahutust esimesest abikaasast ja lapse saamist tuntud reformierakondlase Maret Maripuuga ning sahinaid liigsest napsitamisest. Vahepeal ka rahvusringhäälingu nõukogusse kuulunud Gräzini firmamärgiks said riukalikud arvamused ja telesaated, mida juhtis koos muusik-poliitik Aivar Riisalu ning endise püstolreporteri Andres Raidiga.

Muuhulgas propageeris Gräzin surmanuhtlust, e-valimiste tühistamist, oli Saddam Husseini piinamise ja Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse võtmise vastu ning pürgis – ja lõpuks ka sai – eurovastasena Euroopa Parlamenti.

Kolis Muhu saarele

Viis aastat tagasi, 63-aastaselt, kolis Gräzin Muhu saarele, astus ilma suurema kärata õppima EELK usuteaduse instituuti ja abiellus pikaaegse elukaaslase Maret Maripuuga. Tänavu suvel pühitsesid luteri kiriku tippjuhid eesotsas peapiiskop Urmas Viilmaga usuõpingud lõpetanud Gräzini koduses Muhu kirikus vikaardiakoniks.

Vikaardiakon on sisuliselt rändav asendusõpetaja ja Gräzini tööpiirkond ongi kogu Saare praostkond kõigi oma väikesaartega. Ehkki on umbusklikke, kes kahtlustavad järjekordset tempu, on rahvas värske hingekarjase üldiselt hästi vastu võtnud.

"On erinevaid inimesi, loomulikult, kes tulevad kuulama mingit kõrget jutlust teoloogilistel teemadel. aga siin maakogudustes on inimesed, kes vaatavad samamoodi televiisorit, loevad lehte ja siis on ju hea, kui on selliseid inimesi, kes on sealt tulnud, räägivad nii, nagu nad tunnevad ja tunnetavad," sõnas kirikuõpetaja Hannes Nelis.

Vaated lahknevad kiriku pealiinist

Kui poliitikute jaoks on samasooliste kooselu ja mitmed moodsad teemad nagu miiniväli, siis hingekarjasel, kes võtnud kohustuseks järgida kümmet käsku ja liturgilisi reegleid, peaks olema veel vähem arvamusvabadust. Kuid vikaardiakon Gräzin ei tee saladust, et mitmes kiriku jaoks teravas küsimuses lähevad tema vaated pealiinist lahku.

KP: Samasooliste abielu. Teie seisukoht?

IG: Kiriklikku laulatust ei tohiks olla, aga tsiviilkooselu ja nii edasi, nagu praegu seadus lubab, olgu peale ja olen poolt

KP: Kas geipaarid võiksid saada õiguse lapsendada?

IG: Väga raske küsimus. Täna ma ütlen jah, aga tunnistan, et viis aastat tagasi ma ütlesin ei, sest mulle tundus, et lapsel on geipaariga elamine objektiivselt halb, aga kuna ma tean praegu kahte paari - tähendab me pole küll isiklikult tuttavad - kus kõik läheb hästi, siis noh… ainult loll on see, kes ei muuda oma vaateid. Nii et lasku käia!

KP: Väga aktuaalne teema praegu kirikumaailmas - abort.

IG: Mina ütleksin jah. 

KP: Aga Viilma ütleb ei.

IG: Viilma ütleb ei. Vot siin ongi - mismoodi sa sellele lähened. Ma ei pea rääkima kõikides asjadest nagu Viilma, aga kui ma näen… vot, mida peaks kirik tekitama. Kirik peaks tekitama sellise olukorra, kus vajadus abordi järele kaob ära. Piisavalt kontratseptiive, inimesi teavad, kuidas oma suguelu elada ja nii edasi, et aborte ei tekiks.

KP: Inimlik faktor jääb ikka ju.

IG: Laias laastus on ju tegelikult niimoodi, et abordi tegemine on keelatud mingist vanusest alates, tähendab, kus meil tegemist ei ole enam lootega, vaid millegi muuga - siis küll. Aga ma arvan, et praegune seadusandlus on selles mõttes täiesti korras 

KP: Mõnuained? Narkootikumid? 

IG: Ei.

KP: Pornograafia?

IG: Hoo! Jaa!

KP: On mingi isiklik suhe?

IG: (naerab) Ei, mis suhe saab minul olla pornograafiaga. Tule taevas appi, mitte mingisugust, aga minu arvates see vabaduse asi on väga tähtis. 

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Pealtnägija

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: