Andres Noormets: kõige olulisem on, et osataks südamega mõelda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Sten Teppan

Näitleja Andres Noormets on oma kolmele lapsele õpetanud, et südameheadus ja tarkus peab olemas olema ning on andnud oma parima, et nendega usalduslikku suhet luua.

"Et nad oskaksid südamega mõelda – see on kõige olulisem. Kui ma näen, et nad seda oskavad, siis ma heldin ja siis võib mul ka pisar silma tulla," rääkis Noormets Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Kasvatamisel on ta inspiratsiooni saanud ka enda vanematest, kelle puhul tundis ta alati, et neid ja neisse saab uskuda. Ka siis, kui kord sõpradega arutati, et millesse nad elus usuvad, vastas Noormets pikemalt mõtlemata, et oma vanematesse. "Ma mäletan, et see oli väga suur šokk neile, sest nad polnud kunagi niimoodi mõelnud," nentis Noormets ja lisas, et loodab, et ka tema enda lapsed tunnevad, et saavad oma vanematesse uskuda. Tema vanim laps Maarja Viiding kinnitas, et saavad küll.

Viiding lisas ka, et nende peres on mitmeid olulisi traditsioone – näiteks on alati suurelt tähistatud sünnipäevi ja jõule. Tihtipeale mängitakse ka koos lauamänge ja visatakse palju nalja. Küll aga võivad naerupisaratest väga kiirelt ka nutupisarad saada. Tühised ütlemised võivad aeg-ajalt kasvada tüliks, kust peab osa võtma kogu perekond. "Tseremoniaalset leppimist meil ei ole. Tihtipeale plahvatab mingi pomm päris kõvasti ja siis me isegi tihtipeale ei räägi asju selgeks, sest meil jäävad lõpuni kõikidel eriarvamused. Aga siis see kuidagi vaibub ära ja sa tuled järgmine hetk öeldes, et ma lähen nüüd Selverisse, mis te sealt tahate?" rääkis Viiding.

Nääklemisi tuli tal lapsepõlves pidevalt ette ka oma õe Kadriga. Näiteks hakkasid tüdrukud autos omavahel alati vaidlema ja kaklema, mistõttu tuli isegi lühikese autosõidu ajal mitmeid peatusi teha, et emotsioonid jahtuda saaksid. Viiding lisas, et ka üks tema kõige naljakamaid mälestusi on Kadriga seotud. Isaga koos otsustati Kadrile vempu mängida ja Noormets helistas vanemat vene daami mängides Kadri lauatelefonile. "See on ka stiilinäide sellest, kuidas pisarates nali võib lõppeda nutupisaratega," ütles Viiding ja lisas, et Kadri oli lõpuks vembu peale täitsa pahane.

Noormets tõdes ka, et kui Maarja ja Kadri veel väikesed olid, käis ta veel teatrikoolis ja sai perega rohkem aega hakata veetma alles siis, kui kool lõpetatud sai. Ta lisas ka, et iga lapse sünd on tegelikult justkui uus valge leht ning varasem kasvatuskogemus tuleb abiks vaid vähestes kohtades – näiteks haiguste puhul. "Aga kui nad on juba suuremad, siis nad on igaüks oma tegu ja oma nägu ja seal naljalt ei ole varasemate teadmistega midagi teha," nentis Noormets.

Ta lisas ka, et ei olnud esimese lapse sünniks tegelikult valmis. "Ma ei kujuta ette, et see niimoodi on, et keegi tuleb su ellu esimest korda ja sa oled selleks valmis. Ma arvan, et inimesed pigem ei ole ei lahkumisteks ega ootamatuteks saabumisteks valmis. Nad võivad küll mõelda, et on, aga tegelikult ei ole. See on ikka selline kasvamine," rääkis Noormets.

Vedamised sõjaväes

Noormets meenutas saates ka oma sõjaväe aega. "Kui ma läksin sõjaväkke, siis ütles mu onupoeg, kes oli sõjaväes käinud, et kui küsitakse, kas sa kirjutada oskad, siis astu ette. Isegi kui sa ei oska, mida nad tahavad, siis õpid," ütles Noormets. Onupoja sõnad kõrvus kajamas astuski Noormets sõjaväes küsimust kuuldes kohe julgelt ette. "See oli väga saatuslik samm, sest peale seda ma enam püssi ei lasknud ega mingisuguseid sõjaväe harjutusi ei teinud. Selle sammuga ma olin küll sõjaväes, aga olin jookse ja tulista režiimist välja astunud," meenutas Noormets.

Ta lisas, et ka sõjaväe ajal sai ta kindlalt tunda seda, et saab oma vanematesse uskuda. Ta teadis, et kui neile mõne palvega kirjutab, saab ta soov ka täidetud.

Kord läks Noormets aga sõjaväes teenides köögimeeskonnaga metsa vahele kärakat võtma ning peagi viis miilits nad jaoskonda. "Ma mõtlesin, et nii nüüd on see, kui võib öelda, et teenistus ei õnnestunud. Ma kujutasin juba ette, kuidas ma varsti istun selles liikuvas suurtükis ja tulistan ja mängin sõda ja kõik see asi läheb tuksi," nentis Noormets.

Jaoskonnas kästi neil näpuga nina katsuda ja mööda lauda käia ning peagi otsustati noortel minna lasta ja kutsuti sõjaväe auto neile järele. Saabunud autot juhtis aga teise väeosa ülemus ja nii ei saanudki keegi teada, et Noormets ka tookord metsas meelemürke tarbis. Hirm, et juhtum välja tuleb, oli aga tema sees alles ning paari päeva pärast kästigi tal oma asjad võtta – teisest väeosast oli talle auto järele tulnud. Noormets võttis oma kirjutamisasjad ja ta sõidutati arestimajalaadsesse kohta, kus selgus aga, et tegelikult peab ta lihtsalt ühe vana agitatsiooni ümber kirjutama.

"Kui mind oma väeossa tagasi viidi, ütles ülemus, kes oli ka polkovnik, et see on eeskujulik sõdur – ta peab kindlasti puhkusele saama," meenutas Noormets ja lisas, et nädala pärast saigi ta koju puhkama.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: