Jüri Muttika: Eestis toimusid mullu suured filmivõtted, lausa esmakordselt
sellise suurfilmiga. Meie vaatajaid huvitab, kas nägite ka Tallinna või püsisite oma korterites?

Robert Pattinson: Mulle meeldis Tallinn väga. Ma ei teadnud, mida oodata. Kohale jõudes tundus see nii lahe. Käisin imearmsas restoranis, see oli tõeliselt ilus.

JM: Kas meenub mõni koht, kuhu saaksime nüüd sildi panna - "Robert Pattinson oli siin"?

Elizabeth Debicki: Sinu korter tuleks kuidagi ära märgistada. Umbes nagu Victor Hugo kodumaja.

RP: Peaaegu oleksin selle ära ostnud! Lahkudes oli selline tunne. Mulle väga meeldis seal.

JM: Kas tuled tagasi?

RP: Üsna kindlalt. Soovitan seda kõigile. Tean, et paljud käivad seal laulupeol.

JM: Elizabeth, sina mainisid, et veetsid Tallinnas enamiku ajast korteris ja väljas käisid ainult Laagna teel juhita auto tagaistmel kihutamas. Kas tegid ise selle triki või oli ikka juht ka?

ED: Ma polnud tegelikult mingis ohus. Aga veetsime sellel teel väga palju aega. Kui kaua see kestiski? Kolm nädalat? Väga pikalt.

RP: Vist kauemgi.

JM: Saan aru, et sinu sõitmine ühel Tallinna laiemal tänaval oli tõesti nii, et sina roolis ja kaamera kapotil? Kas oli hirmus? Keeruline?

RP: Natuke. Aga pole viga. Mulle isegi meeldis. Enamikul juhtudel ei saa sa näitlejana ise midagi teha. Eriti märulistseenides. Enamasti filmitakse autoga sõitmist treileri peal. Liigud üliaeglasel kiirusel ja teed näo nagu kihutaks. Kui saad midagi ise päriselt teha, on alati lõbusam. See on väga tore, kui Chris midagi teha laseb. Tekib tunne, et sinuga arvestatakse. Ja lõbus on ka. Kihutada BMW-ga. Eriti kui kõigi teiste autodega sõidavad kaskadöörid, kes alati eest ära tulevad. Siis on märgatavalt lihtsam, kui kõik autod kaasa töötavad.

John David Washington: See oli väga meeldejääv kogemus. Omaette põnev oli näha laial tänaval mitte kedagi peale võttemeeskonna. Lausa mõlemal pool teed. Kui tegime pausi ja läksime tagasi algsetele positsioonidele, olid seal ainult meie masinad. Tänavad olid tühjad ja vaiksed. See jäi hästi meelde.

JM: Kas juhtus tõesti, et sa hüppasid ühest liikuvast autost teise? Olen seda kaadrit näinud.

JDW: Kui filmis nii on, siis ütlen ikka jah.

JM: Või oli see filmitrikk?

JDW: Ei tea ...

ED: Aga ma nägin osa Tallinnast. Mullegi väga meeldis. Inimesed olid ilusad.
Teie restoranid on imelised. Toit on võrratu!

JM: Seda on hea kuulda. Robert, filmis räägib sinu tegelane eesti keeles. Kas tead tegelikult ka mõnda sõna või saad mõnest sõnast aru?

RP: Sel hetkel vist midagi teadsin. Nüüdseks on kõik ununenud. Selle keele kõla meeldib mulle. Mäletan, et vaatasin teie seda suurt kontserti, kuhu kõik kokku tulevad ...

JM: Laulupidu.

RP: See oli väga ilus.

JM: Oled ilmselt harjunud suurtel kiirustel kukkuma?

RP: Muidugi! Oleneb, mida "suured kiirused" tähendab.

JM: Sa oled kiire jooksja, John David. Mis on sinu jaoks põnevam - kas joosta võidu nimel Los Angeles Ramsi jalgpallimeeskonnas tuhandete pealtvaatajate ees või joosta maailma päästmiseks kaamera ees?

Võtame variandi B. Maailma päästmine kaamera ees, mille taga on Hoyte Van Hoytema ja Christopher Nolan. Lihtne küsimus, iga kell. Vastus on raudselt B.

JM: Aitäh, Chistopher Nolan. Minu arvates on film võrratu.

Chistopher Nolan: Tänan.

JM: Aitäh, et selle meile tegid. Ütleksin, et see on pinev, üllatav, haarav vaatamiskogemus parimal moel. Olin üks statistidest filmi alguse terroristide stseenis. Jooksmist oli kaheksa päeva, kukkudes treppidest alla ... Filmis ma seda küll eriti ei näinud. Kõik jäi montaažiruumi põrandale.

CN: Jah, on võimalik, et sa oled montaažiruumi põrandal. Samas paljud sinu kaasmaalased on filmis kenasti nähtaval. Nad teevad suurepärast tööd,
püsides teadvusetuna, kuni näitlejad jooksevad nende ümber ja neist üle. Erakordne, et saime filmida imelises paigas toredate inimestega.

JM: Nüüd, kui esilinastust on mitu korda edasi lükatud... Meil oli õnn, et saite Eestisse tulla. Aga mis tunne on, kui lapsuke on valmis, tahaks ilmale näidata, aga esilinastust muudkui tulevikku lükatakse?

CN: Alati on närvilist elevust, kui käib filmi lõppviimistlus. Tead, et oled omaette selle kallal töötanud aastaid. Nüüd pead seda maailmaga jagama. Ja publik annab hinnangu su tööle. Mul on väga hea meel, et stuudio laseb filmil linastuda seal, kus kinod on avatud. Põnev on näha, kuidas see jõuab järgmistel kuudel üle maailma. Ja kogeda inimeste reaktsioone. Sest kui teed sellise filmi, siis ikka publiku jaoks. Publiku reaktsioon on see, mis protsessi lõpetab.

JM: Koroonaviiruse tõttu on USA esilinastus edasi lükatud ja Eesti näidatakse seda enne. Kuidas on olukord sinu argielu mõjutanud? Käid filmivõtetel või püsid kodus?

JDW: On palju söögitegemist, söögitellimist. Palju voogedastuste vaatamist. See on muutnud mind inimesena kannatlikumaks. On õpetanud hindama suhteid lähedastega. Parandanud suhtlemisoskusi, sest saadki ju ainult telefonitsi rääkida. See on aidanud tempot maha võtta. Mul on olnud sellega probleeme, tihti olen liiga läbematu. See olukord on sundinud mind rahunema.

JM: Christopher, ilmselt küsitakse sinult tihti, mis teema sul on ajaga?

CN: Minu teema ajaga on see, kui muutuv ja muudetav on aeg. Mind on elu jooksul hakanud paeluma kiirus, millega aeg näib liikuvat, sõltuvalt su vanusest, olukorrast, tegevusest. Arvan, et see suhtelisus, aja muudetavus, kuidas seda kogeme ja seda objektiivselt kaasata püüame ... See mõte peegeldub paljudes mu töödes. Vist kõige rohkem "Tenetis". See võtabki subjektiivse ajataju mõtte ja läheb sellega äärmusesse.

JM: Kuidas muutis see film sinu arusaamist ajast?

JDW: Aega ei tohi raisata. Aeg on kallis.

JM: Kõik, mida teed praegu, mõjutab sinu tulevikku?

JDW: Jah, tõepoolest.

JM: Mis on su ilusaimad mälestused Eestist? Olid ju Tallinnas võtetel
peaaegu terve möödunud suve.

CN: Mul on palju häid mälestusi suvest Tallinnas. Mul oli pere kaasas. Meil oli ilus maja. Saime nautida linna ka isiklikul tasandil. Nädalavahetustel hulkusime ringi, käisime restoranides. Inimesed. Nende professionaalne koostöövalmidus. See oli tõesti erakordne. Saime filmida vaimustavates paikades. Ja statistid, kes tulid filmis osalema. Nad olid ühed maailma paremad. Uskumatu koostöö. Meil on filmivõtetest tõesti suurepärased mälestused. See mõnus huumor, millega tallinlased suhtusid liikluse piirangutesse, oli midagi märkimisväärset. Tundsime end teretulnutena. See oli võrratu paik.