Vahing tõdes, et filmi vaatamine tema jaoks kuigi valus ei olnud. "Enam selliseid impulsse või emotsionaalseid seisundeid, millest see peategelane rääkis, neid lihtsalt enda sees enam ei ole. Vaatasingi just imestunult, et osad asjad tunduvad väga kauged, aga sel ajal, kui see aktiivselt põetav on või kui see sul endal peal on, siis need emotsionaalsed seisundid on päris teravad," rääkis Vahing.

Filmis tundis ta mitmes kohas ka iseennast ära. Näiteks kui peategelane selgitas, et toitumishäired tekkisid hirmust, ärevusest ning soovist olla täiuslik ja perfektne. "Kõik sellised emotsionaalsed seisundid tõenäoliselt vahel külastavad mingil määral võib olla igat inimest. Aga osade juhtumite puhul see kokteil on kuidagi nii kange, et inimene enam ei saa lahti sellest meetodist, mida ta on hakanud kasutama, et mitte neid emotsioone tunda," rääkis Vahing.

Tihtipeale saavad toitumishäiretega inimesed ka aru, et nende teguviis on vale ja tervisele kahjulik, kuid jätkavad sellegipoolest. "Peategelane ütles ka filmis, et see, et ta ei söö, pakub talle turvatunnet, sest ta teab seda läbi ja lõhki, aga elu on täis ebakindlust ja muutuvust," rääkis Vahing.

Selleks, et toitumishäiretest vabaneda, on ennekõike vajalik soov terveks saada. "Mina tegin läbi sellise retke, et elades Ameerikas, kui ma avastasin, et sellise teemaga ei ole võimalik oma elus midagi tõeliselt hästi tegema hakata – sul on kogu aeg nagu sangpomm jala küljes –, siis ma osalesin sõltlaste paranemisprogrammis," meenutas Vahing ja lisas, et kuigi programm aitas ta õigele rajale, siis terveks sai ta siiski alles hiljem, Eestisse tagasi tulles.