Paitada ei või aga kõiki kasse, vaid igale silitajale antakse sülle üks kindel kass. Seda seetõttu, et kassid on erinevatest kohtadest pärit ja neil võib esineda erinevaid haigusi, sealhulgas ka neid, mis seni veel avaldunud pole. Mitme kassi paitamine soodustaks haiguste levikut.

Haiguste leviku vältimiseks tuleb kasse paitades panna ette kummipõll, mis pärast paitamist desifitseeritakse. Lisaks tuleb kätte panna ka kindad.

Vabatahtlike abiga tahetakse kassipoegades tekitada tunnet, et inimesi ei pea kartma. "Inimene ei ole kole ja tegelikult on inimesega päris hea koos olla. Nad on enamus sellised kassipojad, kes on kuskilt tänavalt leitud või kuuri alt leitud, pööningu pealt, lakapealselt jne," rääkis varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar.

Kasside silitamiseks tuleb end graafikusse kirja panna, sest tahtjaid on palju. "Kui ma viimati proovisin aega saada, siis olid kõik ajad läinud," ütles kassipoegade paitaja Tiina Tomingas.

"See on tõeliselt rahustav. Täiesti naudin ja väga mõnus on," kirjeldas Tomingas kassi paitamist.

Enamasti leiavad varjupaika jõudnud kassipojad endale uue kodu, ent suurte kassidega on olukord keerulisem. "Inimesed kardavad võtta, kuigi üldiselt me oleme nendega samu toiminguid teinud – nad on samamoodi saanud kõik vaktsiinid, kiibid jne. Mõnikord on tegelikult täiskasvanud kassi lihtsam võtta kui kassipoega, kes ronib mööda kardinaid üles ja tõmbab lilled maha," tõdes Roosaar.