Munkade ajast pärit hauakambrid leiti tühjana. 17. sajandi esimeses pooles kolis sinna mõisnik, kes endale barokset elamist luues lasi tõenäoliselt hauad tühjaks teha. "Kes ikka tahab elada magamistoas, mile põranda all on luukered," nentis kloostrikompleksi juhata Marje Kidron "Vikerhommikus".

Eluruumidena kasutati kloostrit umbes 300 aastat ja lisaks matusekohtadele leiti väljakaevamiste käigus ka näiteks raidkive, mõisaaegseid põrandaplaate ja keskaegne munakivisillutis.

Ajaloolisi leide on võimalik ka kloostri väljapanekul näha ja infostendidelt nende kohta rohkemgi lugeda. Nii on külastajatel võimalik kunagist kloostrielu ise näha ja tunnetada.

"Arheoloogiliste kaevamiste käigus on tulnud välja ikkagi pigem vähe kui palju ja kirjalikke materjale on ju ka vähe säilinud. Kõik, mida me teame selle kloostri kohta, on tuletatav teiste kloostrite näidete põhjal ja kontekstist, nii et seda kõike tuleb seal ise vaadata ja tunnetada," rääkis Kidron.

Ta lisas, et huvi kloostri külastamise vastu on suur. Distantsireegleid arvestades avati klooster 2. mail ja sellest ajast saadik on seda külastanud 14 000 inimest.

"Selliseid erilisi kohti, kus pakutakse võimalust näha kloostri sisse – olgugi et kloostriajast ju väga palju säilinud ei ole – on vähe. Nii et ma arvan, et see uudishimu vaadata üks kord elus kloostrisse sisse on see, mis toob inimesi," tõdes Kidron.