Suvelugemine | Tõnu Karjatse suvised raamatusoovitused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Karjatse
Tõnu Karjatse Autor/allikas: Ülo Josing

ERR-i kultuuriajakirjanik Tõnu Karjatse valis suvelugemise rubriigi tarvis välja raamatud, mida tasub kindlasti puhkuse ajal (uuesti) kätte võtta.

Lugemine on alati seiklus. Hea raamatu korral on see hea seiklus, veidi viletsama puhul aga võib see olla isegi tänuväärsem, sest väljud meeldivuse mugavustsoonist ja võid avastada midagi ootamatut. 

Vene emigrandilt Gaito Gazdanovilt on eesti keeles ilmunud "Õhtu Claire'i pool" (LR 2005, tlk Kalle Käsper). "Aleksander Wolfi kummitus" (1947–48) on aga üks ta enim tõlgitumaid teoseid ja võrreldes aasta hiljem trükis ilmunud "Buddha tagasitulekuga" ka ülesehituselt lihtsam ning romantilisem. Gazdanovi kirjutamisviis on lihtne ja elegantne, loetav originaalis ka juhul, kui lugeja leiab oma vene keele oskuse piiratud olevat. Gazdanov armastab maagilist realismi, talle meeldib tekitada müstilisi seoseid juhtumite vahel, hoides lugejat kavalalt teadmatuses. "Aleksander Wolfi kummituses" põimuvad armastuslugu ja peategelase elu saatev eksistentsialistlik traagika, lõpp on küll ootamatu ja mõjub kiire otsade kokkutõmbamisena, kuid nauditav on protsess, mis selleni viib. Gazdanovil endalgi oli üpris seikluslik elu – pärast Venemaa kodusõda elas ta Pariisis ja oli seal ametis muuseas taksojuhina. "Aleksander Wolfi kummituses" kohtubki romantiline Pariis kodusõjaaegse Venemaa stepiga, kus juhtub kogu romaani käivitav sündmus. 

Jeff Changi "Can't Stop, Won't Stop: a History of the Hip Hop Generation" (Ebury Press, 2007) on köitev sissejuhatus hiphop-kultuuri arengulukku aastatel 1968–2001. Chang käsitleb eriti põhjalikult hiphop-kultuuri algusaastaid, fookusega 1980. aastate Bronxil ja sealt alguse saanud arengutel. Sotsioloogiliselt korralikult läbi töötatud raamat aitab paremini mõista mitte ainult tänapäeva räpi, träpi tekkelugu ja tausta, vaid ka mustanahaliste ühiskondlikku positsiooni Ühendriikides, mille lahutamatu osa on nende kultuuriline eneseväljendus ja identiteet. Lisaväärtuse annab lõppu lisatud diskograafia, mis avab hiphopi erinevaid tahke. Raamat toimib seega ka omaette teatmeteosena, ühtviisi põhjalik on ka viidete ja indeksi osa. 

Kui Changi sotsioloogiline mälestustest tulvil hiphopi missioon oli mahlakas ja inforikas lugemine, siis Nick Kenti "The Dark Stuff: Selected Writings on Rock Music 1972–1993" (Faber&Faber, 2007) ei lähe mitte nii ladusalt. Raamat on niisiis kogumik tunnustatud muusikaajakirjaniku artiklitest, kus ta käsitleb paljude rock- ja popmaailma tähtede loomingut. See sisaldab artikleid muuseas Prince'i, Lou Reedi, Kurt Cobaini, Morrissey, Rolling Stonesi, Iggy Popi jpt kohta. Juba mitu kuud olen aga kinni Kenti biograafilise käsitluse juures Brian Wilsonist. Kohati meenutab see seltskonnaajakirjandust, kus üles täheldatakse kõik eraeluline, rekonstrueerides isegi mingeid dialooge ja eluloolisi seiku. Muusika juurest viib see aga hoopis eemale, tekitades huvi asemel hoopis igavust. Kõik oleks justkui olemas, et artisti paremini avada, kuid viis, kuidas Kent kirjutab, sarnaneb keskpärasele ajalooõpetajale. Aga ju on seda vaja, seiklus jätkub.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: