Väino Puura: olen selline inimene, et enne löön ja pärast mõtlen
Ooperi- ja operetisolist Väino Puura tõdes, et veidi sarnaselt oma tegelaskujule filmis "Siin me oleme", on ta selline inimene, kes esmalt lööb ning alles seejärel mõtleb ja räägib.
"Keskkoolipäevil ma ühe klassivenna peale nii vihastasin, et ma andsin talle tutaka. Ma ei tea, kus see tutakas läks, kas talle vastu puusa või vastu õlga või midagi. Ma lõin isegi oma sõrme, natuke väänasin ära, mida õigeks ei tõmmatud, nii et ta jäigi natuke kuidagi niimoodi. Nii et jah, ma olen selline tüüp, kes enne lööb ja pärast mõtleb," tõdes Puura Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".
Ta lisas, et see ei ole aga tegelikult kuigi kasulik omadus. "Võib olla ma olen ka mingil määral purustanud sildu selle pärast, aga no mis seal kahetseda. Elu on üks ja kõik haavad paranevad," rääkis Puura.
Puura meenutas ka, et oma lapsepõlve veetis ta maal, kus ta mitmeid talutöid teha aitas. "Sündmuste koha pealt on minu lapsepõlv küllaltki igav, aga emotsioonide seisukohalt ma ütleksin, et minule kui lapsele on ta küllaltki tundlik olnud ja isegi hinge muserdav natukene," rääkis Puura.
Ta selgitas, et sündis 1951. aastal, mil Lõuna-Eestis oli väga levinud metsavendlus. "Püssist anti tuld nii, et vend ei tunne venda. Küll sugulased tapsid teineteist, küll tuttavad tapsid teineteist. See kõik tegelikult – enne seda, kui ma sündisin, ka see tegelikult – emapiimaga kandus edasi minu hinge, minu organismi sisse. Kui ma olin seal kolme-nelja-aastane, ma ärkan öösiti üles ja une pealt karjun: "Appi, tapetakse!" See hirm, mis emal oli omal ajal, et kas nüüd isa tapetakse ka ära selle pärast, et tal on sugulased metsas – see hirm ja üldse elamise hirm kandus kõik lapsele edasi tegelikult," nentis Puura.
Suuremaks saades kolis Puura aga Tartusse, kus omandas lauljahariduse ja tegi oma esimesed rollid Vanemuises. Seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Sirjega, kellega tal on kaks last – Rene ja Annika. Valikutest tingituna sündis Puurade esimene laps peale 17-aastast kooselu. "Meil ei olnud võimalust lapsi normaalselt kasvatada. Me tulime väikesest linnast kogu aeg suuremasse ja meil ei olnud elamispinda, meil ei olnud töökohta, me elasime vanemate rahast praktiliselt," kirjeldas Puura.
Ta lisas, et alguses sugulased uurisid pidevalt, et millal on lapsi oodata, kuid peagi loobusid sellest. "Hiljem harjuti sellega ära, et meil ei olegi lapsi. Seda suurem üllatus oli see," meenutas Puura.
Rene oli Puura sõnul väga iseseisev laps ja oskas juba väiksena neid öösiti üles ajada. "Mõtled, et issand jumal, ma ei saa magada, ma ei saa magada, kuidas ma suudan oma ooperi ära laulda. Aga tema karjub, tema karjub nagu elajas. Teinekord läksid juurde, raputasid, et ole vait, kurat. Aga see on elu," rääkis Puura.
Vanemate algatusel hakkas Rene ka klaverit õppima. "Mind noorena pandi õppima muusikakooli klassikalist klaverit, mis mulle tol ajal ei meeldinud," meenutas Rene ja lisas, et kuna tol ajal oli kõik väga limiteeritud, sattus ta mängima vaid klassikalist muusikat. Hiljem avastas ta aga ka rock'n'roll'i ja nii sai klaver tema jaoks uue tähenduse. Klaver on Rened ka tema edaspidises elus saatma jäänud ja praegu mängib ta klahvpille Karl Erik Taukari ansamblis.
"Lapsest saati me ei saanud õppida, ei Sirje ega mina, mingit pilli. Selle pärast, et tulevikus, ükskõik mida nad erialaks ka ei vali, oleks see põhi, et nad on õppinud muusikat. Nad saavad edasi sealt minna ükskõik mida tegema," selgitas Väino poja klaveriõpingu tagamaid. "Kui sul on klaveripõhi all, siis sa võid kõike teha. Kui sa ei ole muusikat õppinud laste muusikakoolis või oled hilja avastanud, et sa oled hea muusik, aga sul pole haridust, siis on tõesti hilja," lisas ta.
Toimetaja: Victoria Maripuu