"Chaplin oli kahtlemata tummfilmi suurim staar, kes näitas, et filmikunstiga on väga edukalt võimalik masside meelt lahutada ja seda üle terve maailma. Mõneski mõttes oli Chaplin suurem ja globaalsem täht kui hilisemad helifilmi näitlejad. Tummfilmi keel on ju kõigile lihtsalt ja üheselt mõistetav," rääkis Jupiteri toimetaja Raul Lobanov, lisades, et see oli ka ilmselt üks põhjustest, miks Chaplin juba ka helifilmi ajastul tummfilmile pikalt truuks jäi.

Lobanovi sõnul oli Chaplinil ainuomane oskus lisaks naerutamisele lisada oma filmidesse ühiskonna- ja võimukriitilisust. "Seda ei ole tema puhul aga kunagi tehtud rõhuvalt, vaid pigem tögades, optimistlikus võtmes ja muidugi alati naerdes. Sageli ka enese üle. Nii on tema filmide lahutamatuks osaks ajastule tüüpilised nähtused nagu linnastumine, tööstuse ja tehnoloogia areng, vaesus, kuritegevus ja agul," selgitas Lobanov. "Chaplini ideestiku kehastuseks ongi tema peamine karakter - visuaalselt haarava kehakeelega töötu hulkur, kes arenevas suurlinnas omi asju ajab. Sageli satub ta totratesse ja naljakatesse olukordadesse säilitades ometi alati rõõmsa ja optimistliku meele."

Charlie Chaplinit tuntakse kui suurepärast filminäitlejat ja režissööri. Vähem teatakse, et ta komponeeris suurele osale oma filmidest ise muusika. Lisaks mängis ta viiulit, tšellot, klaverit, juhatas salvestustel tihti orkestrit. Säilinud on ka mõned salvestused, kus ta ise laulab.

Jupiteri on koondanud neli Chaplini klassikalist komöödiat tema erinevatest loomeperioodidest. Vaadata saab filme "Väikemees" (1921), "Suurlinna tuled" (1931), "Moodsad ajad" (1936) ja "Suur diktaator" (1940).