Esimese samovari said nad 2014. aastal. "Algas see sellest, et lapsepõlves ma elasin Tartus ja mul oli lapsepõlvest meeles, et kuuris üks samovar vedeles. Kellelgi tast huvi ei olnud ja seal ta ootas oma aegam, kuni siis ma siia Peipsi äärde ära tulin ja me ta siia ära tõime," rääkis samovarimaja peremees Marko Mesi "Ringvaates". Teise samovari sai ta aga tasuna oma korstnapühkija töö eest ja nii samovaride kogumine vaikselt alguse saigi.

"Ilu on see, mis kütkestab. Minu jaoks oli ta abstraktne asi, see samovar. Kõik on ju põhimõtteliselt üks ja sama asi," rääkis samovarimaja perenaine Herling Mesi. Kui aga Marko tõi koju teise samovari, märkas ka Herling, et kõik samovarid ei olegi täiesti ühesugused. "Kui palju kujusid, kui palju suuruseid, kui palju detaile, igast graveeringuid ja nišše seal on – see on tohutu lõputu maailm," lisas Herling.

"Olgugi et kõik läheb nii-öelda kaasaegsemaks ja kiirkeedukannud on, siis kohalikud ikkagi kasutavad samovari veel regulaarselt," ütles Marko. Ka tee maitseb samovari juues paremini. "Kõik see rituaal seal juures, see ongi see – sa võtad aja maha, sul ei ole kiiret ja sa saad seda teejoomist nautida. Loomulikult ta maitseb palju paremini kui kiirelt kurku tõmmatud tee," tõdes Herling.

Ta lisas, et nende samovari kollektsioonist on veel puudu palli- või kerakujuline samovar. Täpselt selline nagu on olemas "Maša ja karu" multikas.