Täismahus videointervjuu Kadri Voorandiga: loodus on aus ja siiras ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Osoon" tegi intervjuu tänavuse aasta muusiku Kadri Voorandiga, kes on suure osa karantiini ajast olnud oma maakodus Kasispeal Lahemaa rahvuspargis. Loodusest saab ta palju inspiratsiooni oma muusika tegemiseks.

Maakodus pakuvad Voorandile seltsi mitmed erinevad linnud ja ta akna alune on hanejälgi täis. "Mulle meeldib neid vaadata. Mina ei ole linnuvaatleja, võib-olla ma olen lihtsalt lindude vaataja. Ma võin istuda siin rahulikult niimoodi ühe koha peal järjest ikka üsna pikka aega ja vahtida merele," rääkis Voorand.

Tihtipeale näeb Voorand ka kotkaid. "Mulle meeldib neid siis jällegi jälgida ja ja vahel ka võib-olla mõtelda, ma ei tea, kas sellel on mingi mõte üldse, aga mõtelda, et huvitav, mida ta seal mõtleb terve selle aja. Kas tal läheb ka nagu mõte lendu? Näiteks, et näed, passib seda saaki, aga siis läheb mõte rändama, mõtleb "Nähh magasin nüüd maha siin," sest nad passivad nii kaua. Mõnikord võib ta oodata tund aega, et ta tõuseks õhku või teeks midagi. Noh siis muidugi selle momendi magad ikka maha, kui ta lõpuks midagi teeb," rääkis Voorand.

Võluvad ööd ja varahommikud

Maakodust teiselpool merd on Loo saared, kuhu praegusel ajal minna ei tohi. Voorand on varasemalt seal aga korduvalt käinud. Kui laht talvel jäätunud on, saab saartele näiteks suusatada. "Mulle meenub üks kõige ägedam sõit siit. Vend äkki andis märku, et tead, lähme. Ma just olin enne käinud jää peal ja avastanud, et pragusid ei ole, et saab üle ja kasvõi Käsmu sõita. Ja siis ta öösel tuli ja me läksime südaöösel siit. Täiskuu oli ja niivõrd valge ja me läksime sinna saarte peale. Selline tunne, nagu oleks kuumatka ette võtnud, igal juhul ebamaine oli küll. Vaikus, talvel on vaikus ja kevadest sügiseni on linnulaat selline konstantne heli, mis mulle väga hästi istub muidugi," kirjeldas Voorand.

Just öised ja varahommikused ajad ongi Voorandi sõnul kõige paremad. "Eelmisel aastal ma salvestasin oma plaati siin saunas, mul oli ajutiselt siia kogu stuudio üles pandud ja siis oli küll nii, et sessioonid kippusid ikka lõppema hommikul viie-kuue-seitsme, isegi kaheksa aegu. No kaheksa on juba igav kellaaeg, eks. Aga kui saad kell 5.12 selle loo valmis ja siis tuled siia välja nende helide keskele ja kõik see hommikuvalgus… Nii ma veetsin siin ju terve kevade, veebruarist juunini ma salvestasin. Ja see oli ikkagi müstiline, kuidas ma sain selle tänulaulu tehtud töö eest," rääkis Voorand.

Peaaegu kogu karantiiniaja ongi Voorand veetnud Kasispeal. Tegelikult on ta pärit aga Haljalast, kus ta ema veel praegugi elab. Kasispealt on pärit aga ta isa vanaisa ehk Voorandi vanavanaisa. "Kui ma olin pisike tüdruk, siis me perega, vanaema-vanaisa ja ema-isaga, tädiga veetsime siin päris palju aega suvel. Ja käisime siin ka redutamas. Vanast majast on püsti üks väike tuba ja selles toas me kõik koos karjakesti olime, ka ööbisime. Ja siis mingil hetkel tõepoolest ma siia enam nii palju ei sattunud küll, aga ma käisin jalgrattaga siin üksi, meil perel ei olnud autot. Ja siis ma hakkasin Haljalast käima siia, jalgrattaga, niimoodi üksinda unistamas, ma kutsusin seda oma paradiisirannaks, siin kunagi kedagi ei olnud. Ja siis ma sain üksinda olla siin, vahest ma võtsin oma joonistamise asjad või maalimise asjad kaasa. Ja see oli minu selline salajane koht," rääkis Voorand.

Loodus on inspiratsiooniallikas

Voorandi jaoks on loodus ka inspiratsiooniallikas – teda võluvad looduse suursugusus, lindude graatsia ja taevas oma vahelduva värvigammaga. "Kui midagi on lõpuni ilus ja aus, siis ta inspireerib ja paneb tegutsema. Ja annab selliseid klaarimaid mõtteid. Kindlasti ei saa ju väita, et looduse pilt ei ole aus ja siiras," selgitas Voorand.

Looduses on ka mitmeid põnevaid hääli. "Sookure selline sireen on mu lemmik. Ma väga kadestan, et ta seda häält oskab teha ja nii valjusti, et kilomeeter eemalt on juba kosta või rohkemgi tema seda toru. Kui saaks orkestrisse nad panna mängima – vaat see oleks küll äge, kirjutaks sookurgedele mingi laulu," rääkis Voorand.

Voorand lisas, et aeg-ajalt ta mõtleb sellele, kas ka inimene on looduse osa. "Kui me juba defineerime loodust, siis me saame mõelda ju nii kaugele, et tegelikult linnad on ka inimeste pesalad keset seda looduse pilti oma kummalises kujuga. Aga kui samas inimene tahab kasutada juba mõistet loodus, siis me ei saa sellist absurdi sisse tuua. Ja siis ma mõtlen, et mis hetkel ma siis olen loodus ja võib-olla sellised hetked, kus ma olen ekstaasi täis või see võib olla ülim rõõm või näiteks meeleheitemoment, kus sa oled endast väljumas ja võib-olla see siseilm, mis siis kuidagi mingisuguse üleloomuliku energiaga sellel raskel või rõõmsal või erilisel momendil kokku puutub. Vat siis ma mõtlen, et kas see siseilm ongi äkki see osake loodusest, mis on loomulik ja iseeneslikult protsessiv selline osa, mis on igal juhul siiras ja aus, nii nagu looduse pilt. Et siis vot see osa vist on osa loodusest," rääkis Voorand.

Looduses on Voorand ka kõige rohkem loomingut teinud. Tihtipeale tulevad kõige paremad ideeturgatused just matkates, joostes või jalgrattaga sõites. "Ma lähen lihtsalt loodusesse või see võib juhtuda ka linnaruumis. Mulle lihtsalt meeldib nagu saada seda pilti enda sisse, liikuda selle sees, olla nagu osa sellest liikumisest. Ja see toob mulle ikkagi kõige paremad ideed. Et lihtsalt niimoodi oodates seda püha õnnist vaimu pealetulekut toas on ka variant. Ja eks rasketel aegadel peab sellega hakkama saama. Aga kui on loodus võtta, siis sealt tulevad need mõtted lihtsasti kätte," tõdes Voorand.

Ta lisas, et looduses on esindatud kõik muusikastiilid ja lisaks leiab sealt ka palju stiile, mida inimesed veel avastanud ei olegi. "Kui me loome mingisugust muusikateost, siis tihtilugu me kipume jääma mingisugusesse üldtuntud vormi – noh, kas ennustatavasse pikkusesse, meil on mingid sisse ja välja juhatamised… Looduses ju seda sissejuhatust ja väljajuhatust nagu ei ole, kui me just ei mõtle päikesetõusu või loojangut, aga seal vahel ei ole ju paus, seal muusika jätkub. Et siis ikkagi tundub, et me inimestena ikkagi vajame nagu mingisuguseid piire, aga loodus on piirideta, mistap näiteks muusika saab ka olla alati uus ja minna kaugemale sellepärast, et kui tänaseni me saame ikkagi väita, et enamus muusikat, mida meil on võimalik näiteks järele kuulata, on ju piiridega, siis me neid piire saame nihutada lõpmatuseni edasi. Ma ei pea siinkohal pikkust silmas, vaid igasugu piire. Et siis tähendab ka seda, et loodusest, ma arvan, on võimalik võtta nagu lõpmatuseni uusi ideid," rääkis Voorand.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: