"Teledokumentaali idee tekkis, kui saatus paiskas meid koroonakriisi keskmesse. Tehes jooksvalt lugusid üha ähvardavamaks muutuvast olukorrast, saime juba enne eriolukorra välja kuulutamist aru, et horisondil on kardetavasti meie eluaja suurim humanitaarkriis Eestis," rääkis Mihkel Kärmas erisaate sünnist.

Eeldati, et üheks peamiseks tulipunktiks Eestis saab Põhja-Eesti regionaalhaigla. "Ehkki toona ei olnud veel eriolukorra juhti ega täpsemat haiglate tööjaotust, mõistsid ka arstid, et tegu on tõenäoliselt ajalooliste sündmustega ning nõustusid, et seda on vaja kuidagi talletada," lisas Kärmas ja meenutas, et ennustuste kohaselt kardeti mõne nädalaga abivajajate hulga suurenemist mahuni, kus meditsiinisüsteemi ähvardab kokku kukkumine.

Mõistagi oli meditsiiniasutuses filmimise juures erinevaid kitsendusi, alates delikaatsetest isikuandmetest ja lõpetades viroloogilise ohutusega. "Näiteks oli üks nõue, et meie poolt käiks PERH-is võimalikult vähe inimesi ja võimaluste piires samad isikud, et nakkusriski vähendada. Meie poolt olidki nendeks valdavalt Kristjan Pihl ja operaator Teet Konksi," kirjeldas Kärmas pikka tööprotsessi. "Muuhulgas tähendas see kõik, et me pidime enda jaoks läbi mõtlema, kuidas teha salvestusi turvaliselt ja mis saab siis, kui Kristjan ise nakatub ning kes temalt teatepulga sellisel juhul üle võtab. Selliseid mõttetalguid oli meil muutuvas olukorras pidevalt."

"Märtsis esimest korda võttegrupiga haiglasse jõudes olid meeleolud tõeliselt sünged," meenutas Kristjan Pihl. "Me kõik ju mäletame, mis märtsikuus maailmas toimus. Eesti arstid olid suures mures, mis juhtuma hakkab. Kuigi ettevalmistusi oli alustatud juba jaanuarikuus, oli üsna selge, et sarnasele haigetelaviinile nagu Põhja-Itaalias, ei peaks Eesti-sugune riik vastu. Palateid, voodeid, hingamisaparaate ja ennekõike pädevaid arste lihtsalt ei jätku kõigile."

Alguses lepiti kokku, et kaamera jälgib teatava regulaarsusega PERH-i arstide
tegemisi. Esialgse plaani kohaselt arvati, et umbes kord nädalas võiks olla piisav. "Kõik toimus arusaamises, et see, mida me salvestame, läheb eetrisse
alles siis, kui kriisi hari on ületatud. Seetõttu nõustusid arstid rääkima tavapärasest avameelsemalt ning lubama kaamera sinna, kuhu tavaliselt ei lubata," sõnas Kärmas.

Eriloaga lubati intensiivravi patsientide juurde

Kristjan Pihlile vormistati PERH-i uksekaart ja ta sai vabamalt majas liikuda. Eraldi kokkuleppe alusel lubati teda isegi kõige raskemate patsientide juurde
intensiivravis, kus põetati näiteks pikalt Enn Veskimäge ja kus ka mitu inimest
ka suri.

"Algusest peale oli selge, et kõigele ei jõua keskenduda ja kõigest ei jõua rääkida. Meid filmitegijatena huvitas inimlik aspekt: kuidas need naised ja mehed, sageli pereemad ja pereisad, tulevad toime selle ootustekoormaga, mille ühiskond nende õlule asetab. Ma nägin nii mõnegi haiglatöötaja silmis hirmu ja vaprust üheaegselt, aga keegi ei kõhelnud, et tuleb jääda eesliinile," rääkis Pihl dokumentaali võtetest.

"Ma julgen öelda, et käisime selle pisikese linna mõõtu haigla peaaegu ristipõiki läbi ja nägime väga lähedalt, kuidas seda kriisi lahendati," lisas Kristjan. "Kuidas sündisid otsused, millest õhtul rääkis "Aktuaalne kaamera" ja millest mõned olid sisuliselt elu ja surma otsused. Mida tunneb arst, kes on pidanud loobuma inimese ravimisest, sest koroonaviirus on organismi hävitanud. Või milline on intensiivraviarstide suhe teavusetute patsientidega, kellega nad suhtlevad nagu oma sõpradega. Ja milline rõõmus sündmus see on, kui üks patsient pärast kuid kestnud ravi lõpuks ärkab ja paranema hakkab."

Projekt pidi kestma sügiseni

"Algul ei teadnud ju keegi, kas kriis kestab kaks kuud, kuus kuud või
aasta. Me eeldasime alguses pigem, et see dokumentaalprojekt kestab
vähemalt sügiseni, sest stsenaariumid olid üpris mustad. Lõpuks kujunes
nii, et Kristjan või keegi meie toimetusest käis selle dokumentaali
jaoks salvestamas umbes kümme korda erinevaid olukord ning intervjuusid.
Kuna paljude inimestega tekkis hea kontakt ning nad harjusid kaameraga,
siis mitmes olukorras õnnestus olla kujundlikult "kärbes" seinal ning
näha olukordi, mida muidu kõrvalised ei näe," kirjeldas Kärmas. "Omaette teema ongi, kuidas kajastada delikaatselt abitus seisundis inimesi ja isegi kohati elu-surma võitlust. Arstid ja ka meie ise usume, et see on põhjendatud tõestamaks, et hoolimata lõpus suhteliselt väikesest suremusest Eestis, on COVID-19 näol tegu väga raske haigusega. Oluline on mainida, et haigetega, kes on meie saates äratuntavad, on meil ka eraldi kokkulepe."

"Me ei näe selles filmis tingimata verd ja kardetud hävingut, küll aga palju higi ja pisaraid, isegi kõhklusi ja teadmatust, mida ühes maailma parima meditsiinisüsteemiga riigis just sageli ei näe," lisas Kristjan Pihl. "Aga jätke need näod endale meelde - need õed, arstid ja hooldajad on peamine põhjus, miks nüüd, maikuu keskel võime kergemalt ohata, et vist läks meist see torm esialgu mööda. Teisalt on see oluline õppematerjal tulevikuks. Juhul, kui sügisel tuleb uus laine, nagu paljud ennustavad, on minu arvates meil kõigil oluline mõista, miks ei tohi seda viirust alahinnata."

Kärmase sõnul on praegu teada, et vähemalt esimene koroonalaine õnnestus Eestis üle elada palju paremini, kui esialgsed stsenaariumid ennustasid. Seetõttu otsustatigi dokumentaaliga eetrisse tulla juba sel kevadel - 13. mail, mil juhuslikult täitub ka kaks kuud ametliku eriolukorra algusest. "Ka dokumentaali fookus nihkus rohkem sellele, kuidas meie eluaja suurim humanitaarkatastroof õnnestus - vähemalt esialgu - ära hoida. See ei tähenda aga üldse, et meie loos poleks draamat ja emotsioone. Me pääseme harvanähtavalt sügavale nii palatitesse kui ka arstide hinge. Me näeme ja kuuleme, mida tunnevad arstid, kui patsient kaotatakse, aga näeme ka meditsiini imesid, kui inimene elule tagasi võidetakse. Ning lõpuks on see ka ajaloodokument eriolukorra kahest esimesest kuust," võttis Kärmas töö kokku.