Esimesel katsel kukkus Terasmaa ülikooli kirjandis läbi ning läks seetõttu 18-aastaselt tööle Tallinna trammiparki treialiks. Aasta hiljem pääses ta Tartu ülikooli keemiaosakonda, diplomile ja magistrikraadile Tartus järgnes doktorikraad Rootsis Karolinska Instituudis, järeldoktorantuur algul Tokyos asuvas Gakushuini ülikoolis ning seejärel USA rahvuslikus alkoholismi ja alkoholi kuritarvitamise instituudis Marylandi osariigis.

Pärast kolme aastat tööd Ameerika alkohoolikutega tuli Terasmaa 2007. aastal Eestisse ja töötab hetkel Tartu Ülikooli siirdemeditsiini keskuses loomkatsete laboris. Muuhulgas uuritakse siin haruldast Wolframi sündroomi, mis on sisuliselt lapseeas avalduv ränk diabeet, mis lõpeb alati surmaga. 2011. aastal kuulus Terasmaa ka teadlaste gruppi, kes läks appi Andrus Veerpalule, kui talle langes dopingukahtlus.

Kireva teadustöö kõrval ei kaotanud Terasmaa kunagi huvi metallitöö ja masinate vastu ning kui ta kaks aastat tagasi Rootsis komandeeringus viibides juhuslikult Nynäshamni raudteemuuseumi sattus, pakkus ta end kohemaid appi. "Ma olin neli kuud komandeeringus ja nädalavahetusi oli väga raske sisustada, see oli kõige odavam viis, kuidas aega surnuks lüüa," kinnitas ta.

Neli kuud järjest ronis Terasmaa igal nädalavahetusel auruveduri B1136 katlasse. Käsitsi tuli välja võtta 28 suurt ja 130 väiksemat toru, kokku neli tonni metalli. "Selleks, et torud kätte saada, tuleb nad siit katla seinast lahti kangutada," rõhutas ta ja mainis, et see on üsna kapriisne töö. "Väga kerge on siin midagi ära lõhkuda ja samamoodi on väga kerge ennast ära lõhkuda."

Terasmaa pidi Tartusse naasma, aga käib paar korda aastas vedurit hüüdnimega "Kappav hobu" kõpitsemas. "Ükskõik, mis tööd keegi teeb, peab raudselt võtma mingi teise projekti kõrvale,ei ole võimalik ühe asjaga tegeleda, see lähed lihtsalt hulluks," nentis Terasmaa.